Art - Kalju Nagel - Kunst

Tekst


 

Artiklid
 

http://www.sirp.ee/archive/2000/15.09.00/Kunst/kunst1-1.html
 
 

"Süvenemise patt ehk alasti maal"
"Sirp", 15.09.2000

Kunstiühingu Pallas näitus "Pallase ees ja järel" Tartu Kunstimajas 18. ja Sebra galeriis 14. septembrini:
Ann Audova , Valve Janov , Amanda Jasmiin , Helga Jõerüüt , Silvia Jõgever , Linda Kits-Mägi , Alfred Kongo , Kaja Kärner , Margus Meinart ,
Olev Mikiver , Katrin Moora , Kalju Nagel , Lydia Nordentoft Lavrov , Valdur Ohakas , Eduard Rüga , Lembit Saarts , Bruno Sõmeri , Heljulaine
Zauram , Toomas Tenso , Maris Tuuling , Johannes Uiga , Karitas Uus , Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires.
 

Osalised

Tartu näitus haarab sajandi lõputosina Pallast , püüab tabada selle paleti kirkust ja kirevust pääle kunstiühingu Pallas taasasutamist 1988.
aastal. Valik on piiratud kunstiühingu liikm eskonda kuulunud ja kuuluvate , otsest pallaslikku kooli saanud kunstnikega. See on tuntud ja
tundmatute suuruste, elavate ja surnud kunstnike kohtum ine oma loomingu kaudu. Eriti teeb rõõmu Saksa okupatsiooni ajal Pallases
alustanud Heljulaine Zaurami ja Bruno Sõmeri värskendav tulek ühisesse kunstiruumi. Esimest korda on kõrvu vanade meistritega Konrad Mäe
ateljee koolitusega noored maalijad. Õpetajad ja õpilased. Aga sellesse konteksti on võetud ka sundpagenduses elanud pallaslasi , kes on
kunstiühinguga liitunud: Eduard Rüga Ameerikast , Olev Mikiver Rootsist , Lydia Nordentoft Lavrov Taanist. Mõned lõiked säälsetest arengutest
siinsele taustale projitseerituna. Selline koosseis pole kunagi varem samal näitusel olnud. Ligi kaks kolmandikku eksponeeritud teostest on
loodud viimasel kümnendil , neljandik kahel viimasel aastal. Auliikmetelt on esitatud  ka varasemaid , s.o. enne 1988. aastat valminud töid
nende hilisloomingust. Tooni annavad võluv elujõud ja virgutav järjepidevus. See kohtumine ei jäänud ainult piltidesse: ka näituse avamine
kujunes tähelepanuväärt ja meeldejäävaks sündmuseks , kus said kokku eri põlvkondade pallaslased ja nende loomingu austajad Tartust,
Tallinnast, Pärnust ja Haapsalust.
 

Intriig. Sündmustik. Puänt

Ulmemehelt Robert A. Heinleinilt laenatud näituse pealkiri viitab ringlemisele ümber telje, mis pole üheselt defineeritav. Tema kirjutatud
õevane lugu "Enese ees ja järel" on nii köitev kui kõhe. Enesega kohtum ise kogemus, äratundm ine. On nähtusi ja seisundeid kunstis, millest
ei saa üle ega ümber, mis sünnivad uuesti, aga teisel tasandil. Mis korduvad, aga teisiti. Eesti kunstis on see nii Pallasega. Nagu tagasi-
pöördumine allikale.

Pallast on järjepanu küll laiba elustamiseks, küll surnud projektiks arvatud. Mõistagi intrigeerib see tundma õppima tema elusust. Mis on asja
üks külg. Teisalt ei asenda kunsti metatasand selle nägemist. Täisverd keeleline kultuur sisaldab nii kunsti algelist enesepaljastust, mis on
praegu eriti vohamas,  kui ka heietust, kirjeldust, analüüsi ja mõtestust. Aga ei saa ennast petta, nagu oleks sel kõigel pikemaajalist väärtust
kunsti nägemata. Alles nägemine häälestab teadvuses olnu ja oleva. Muidugi ei suuda mitte kolme nädalatki kestev näitus asendada püsi-
ekspositsiooni. Meie kultuuri enesehävituslik tants ümber Eesti Kunstimuuseumi on igatahes teravdanud sellest arusaamist. Ainus püsi-
ekspositsioon Kivisilla galeriis Tartus ei saa parimagi tahtmise juures tappa kõiki kärbseid ühe hoobiga. Praegunegi väljapanek sääl ei rahulda,
ikka on see kuidagi kartlik , häbenev ja lünklik Pallase- ja Tartu-keskse kunsti osas. Tahaks kord näha hoopis , iseseisvamat ja jõulisemat
lähenemast. Kus seda siis veel peaks tehtama, kui mitte Tartus ?

Lõviosa Pallase näitusel eksponeeritud 117 taiesest on pärit ligi 30 erakogust. Neljandik on mujalt, sh. olulisemad Tartu Kunstimuuseumi;
Eesti Kunstimuuseumi ja Kunstiühingu Pallas kogud. Enamikul kunstnikest on väljas kolm kuni kuus tööd. Autoriti on tahetud näidata tuntud ja
tundm atuid tahke , mis avardaksid varjamatult koolkondlikku üldpilti. Teljekolmnurga moodustavad Eduard Rüga, Johannes Uiga ja Valdur
Ohakas. Rüga mitmevärvilise graafika kõrvale õnnestus Ameerikast saada mõned tema lausa filosoofiliselt küllastatud , julge ja ometi
elegantselt koospüsiva värviloomega maalid. Uiga puhul on esitatud säravaid koloriidiotsinguid nii maastikus kui ka vaikelus ja aktimaalis, et
eksitada tavaettekujutust tema loomingust. Ohaka mustjas värvigammas ja kujundiloomes pääsevad lahti valitud toonid. Kolm nurka hakkavad
eri suundades oluliselt laiendama Valve Janov, Alfred Kongo, Lüüdia Vallimäe-Mark, Kaja Kärner ja Olev Mikiver. Im poneerivad sürreaalsed
hoovused lähtuvad eelkõige Lüüdia Vallimäe-Margilt ja Heljulaine Zauramilt.

Noortest on tugevaim valik kahtlemata Margus Meinartil. Tema erineva astmega maalilistesse üldistustesse ja kujundikesksetesse abstrak-
tsioonidesse on varasemaga võrreldes lisandunud kom positsioonilist veenvust . Talle sekundeerib Maris Tuuling tihedalt liigendatud ja
peegeldatud figuurimängudega. Mõju on tema laiema pinnaga pooltoonidel. Katrin Moora seevastu suudab kinnitada mingi erksa värvi-
aktsendiga oma emotsionaalse loodustabamuse. Tuuling jällegi mõistab oma kujutlust mitmeti teisendada. Moora ja ka Tuulingu väljapaneku
esindavust on pisut kahandanud nende edukas esinemine Norras selle aasta kevadel , kus suurem osa nende töid ära osteti.

Sebra galeriis eraldi eksponeeritud vanima Eestis elava pallaslase Ann Audova lilled kiirgavad ja näod peegeldavad looduses olevat jumalikku
valgust, mida harva oleme küpsed tajuma. Ta on selle valguse kogunud ja talletanud oma maalidesse, nii nagu vaid väga vähesed eesti
kunstnikest on suutnud. Olles kord näinud tema pika aja jooksul faktuuri kasvatatud päevalilli , moone, kullerkuppe, sügisjorjeneid ja teisi lilli
ei saa enam arvata, et lillemaal on midagi teisejärgulist. 20 teost peam iselt 1980. aastaist on Audova seni m ahukaim väljapanek. Jõuline
puänt Pallase näitusele. Kinnitus elavale maalikunstile.
 

Õhustik

Sel ajal, kui avati Pallase näitust, värvisid vastse rakendusliku Tartu Kõrgema Kunstikooli õppurid Raekoja platsil parkettkive. Järgnevatel
päevadel üle nendesamade kivide kõndides tekkis küsimus, kas nood noored inimesed ikka märkasid, kui rikkalt erivärviliseks on loodus ise
kivid loonud. Ja paljud neist õppureist jõudsid Ann Audova pilte vaatama ?

Looduse osa pallaslikus kunstis ei seisne ainult selles, et on olemas Silvia Jõgever või Toomas Tenso või Kalju Nagel või Helga Jõerüüt või
Katrin Moora, kes lähevad välja m aalim a. See on inimese eluks vajalik habras ühendusniit, mis on karastunud kujutluste sünteesis ja
mitmekordses vahenduses. Sõõm värsket õhku. Et maalikunst ei unustaks oma alastust,  häbi  ja naudingut, oma einet roheluses. Kõlab
muidugi väga dekadentlikult, isegi banaalselt olukorras, kus avangardseks kiidetud kunst kõigub nabanööri pidi meedia küljes, minetades oma
tegeliku sisemise liikumisvabaduse , muutes oma iseolemise ruumi ohtlikult ahtaks.

Tartu näitus on omal kombel alternatiiv Tallinnas äsja lõppenud Olev Subbi poolt kokku pandud presidendinäitusele. Eesmärkides oleks nagu
mõndagi ühist, sisu on ometi küllalt erinev. Mõlemad keskenduvad maali osale ja tähendusele viimase aja eesti kunstis. Tartus on rohkem
teoseid ja vähem kunstnikke. Tallinnas on suuremad ruum id jaformaadid. Tartu näitust rahastati väga kitsilt, selle toim umise kaalukeeleks
sai Eduard Rüga perekonna toetus. Tallinnas tegi seda presidendi kultuurirahastu. Need on välised asjaolud. Tähenduslik on aga see, et näituste
vahel on olemas sidepidaja. Üksainus küll. Aga ta on siiski ! See on Lembit Saarts. Ilmselt tundis Subbi end koostajana, tahtes kindla pääle välja
minna , viimasel kümnendil väljaspool Tallinna loodu suhtes ebakindlalt. Saartsi kaks tööd olid Tallinna näitusel väikseformaadilisemaid. Samas
temaga võrdset puhtmaalilise probleemi püstitust ja lahenduse tihedust oli Tallinnas vähe. Alati ei piisa vaimu- ega vormijõudu, et noid suuri
palakaid ära täita. Aga kuulutada kunstihoone näitus lihtsalt igavaks või mõttetuks on ülbus, mille ainsaks eelduseks on kidur huvi maalikunsti
vastu. Mõnede rõõmsate äratundm iste seas oli Tallinna näitusel vürtsiks paar üllatustki , kasvõi Lemming Nagla ja Miljard Kilgi sürreaalsed
muutumised. Ei Tartu ega Tallinna näitus polnudki mõeldud neile, kes parema meelega näevad kunstisaalides kõike muud pääle kunsti enda.
Süvenemine pole ju patt, kui ainult võimalus antakse.
 

Enn Lillemets
 

foto:
Valve Janov. Emakala, 1996. Õli, papp.
 
 


 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                    Last-Studio, 2017