Art - Kalju Nagel - Kunst

Tekst


 

Artiklid
 

( http://paber.ekspress.ee/arhiiv/2000/37/Areen/Kunst.html )
 
 

"Pallast tuleb iga päevaga juurde!"
Kalev  Kesküla
"Eesti Ekspress" 14.09.2000
 

Kalev Kesküla vestles Tartus Kunstiühingu Pallas ülevaatenäituse koostaja Enn Lillemetsaga.

Pallas, algul kunstnike ja kirjanike, hiljem peamiselt kujutavate kunstnike ühing Tartus 1918-40 ja 1943-44. Asutajate hulgas olid K. Mägi, A. Tassa
ja F. Tuglas, tuntud liikmed olid A. Starkopf, A. Vardi ja E. Viiralt. Samal ajal tegutsenud kunstikoolis Pallas olid kauaaegsed õppejõud V. Mellik,
V. Ormisson, N. Triik ja A. Vabbe. Kunstnikudiplomi sai koolist 71 ja joonistusõpetaja kutse 60 õppurit. ( Eesti Entsüklopeedia )

 Kunstiühingust Pallas vt http://www.tartu.ee/pallas.

Kui ma Enn ( kodanikunimega Ernst, saksa keeles 'tõsine' ) Lillemetsaga umbes kakskümmend aastat tagasi tuttavaks sain, oli ta tõsine kirjandus-
inimene. Tema tillukeses toas Võru maanteel, kus pärast Noorte Autorite Koondise kokkutulekuid sageli Vaimust vesteldi, täitsid hoolikalt laotud
raamatuvirnad kogu vaba põrandapinna. Põhiliselt uuris ta tollal Peet Vallakut, kelle novellidest koostas veel üliõpilasena väikese valimiku Loomingu
Raamatukogule. Enn suhtles enam-vähem kõigi vanade ja vastupanumeelsete Tartu vaimu esindajatega. Bernard Kangro, Eduard Rüga ja mõne teise
meretaguse kuulsuse kirjade vahel leidus tema rauast diplomaadikohvris alati ka mõni värske enda luuletus. Need aastate jooksul kogunenud Tartut
ja kultuurimälu murdmatust poetiseerivad värsid ilmusid luulekogus "Olemise valge koer ehk ingli kolju" (1994).

Paralleelselt kirjandusega köitsid Ennu ka kujutav ja näitekunst, mis tema viimaste aastate tegevuses on kujunenudki valdavaks. Ta on aastal 1988
taasloodud kunstiühingu Pallas esimees ( tema aktiivse vastutöötamise tulemusena pole eeskätt rakendusliku iseloomuga Tartu kunstikoolil õnnestunud
usurpeerida Pallase kõrget nime ). Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudios näitlejakoolitust saanuna töötas ta aastaid Tartu Lasteteatris, mis tänavu
projektiteatriks muudeti ja kust kõik senised näitlejad vallandati. ( Eks nad siis mängi edaspidi tasuta. )

Kunstiühing Pallas koondab kunagi selles kunstikoolis õppinud kunstnikke ja Pallase vaimu pärijaid, Tartus tegutsevas Konrad Mäe Ateljees õppinud
kunstnikke. Praegu Tartu Kunstnike Majas väljas olev Enn Lillemetsa ( mõistagi tasuta ) kokku pandud näitus "Pallase ees ja järel" on kunstiühingu
ajaloo suurim. Tubli kolmandik taieseid on eksponeeritud esmakordselt.

PÄRASTLÕUNAPÄIKESES näitusesaalis ei ole kahtlasi objekte, masinaid, ega isegi mitte vilkuvaid televiisoreid, mis uuemal ajal kunstisündmusest
märku annavad. Läbi ruumide voogab pallaslik maalilisus ja traditsiooni tagasihoidlik väärikus.

"Küll on hea, et valgus on praegu õige," rõõmustab iga päev näituselt läbi astuv kuraator Enn, "elektrivalgus lööb pildid plassiks".

"Selle näituse pildid pärinevad viimase 12 aasta loomingust, auliikmetelt on võetud ka mõni varasem teos," seletab Enn.

Esimesena juhatab Enn mind oma kauaaegse kirjasõbra, USAs elanud pallaslase Eduard Rüga (1903-97) piltide juurde. Kunstniku lesk Leida on näituse
tarvis mitu pilti kaasa toonud. "Rüga on üks neid pallaslasi, kes ka välismaal oma maalikooli pinna tugevalt jalge all hoidnud ning samas ümbritsevaid
kogemusi ammutanud. Eriti vaimustatud on Enn tema pildist "Rõõm sinus eneses" (1992), mis maalitud vanameistri vabadusega. Seda on imetlenud
ka ka teised näitusel esinenud kunstnikud ja kinnitanud, et Matisse'i tasemel. "Selles on värvide sisemist intensiivsust."

"Erilisel kohal oma värvijõu poolest on Johannes Uiga. Trafaretselt öeldakse, Uiga tugevus on tema sinise värvi jõud. Aga me tahtsime näidata, et tal
on ka muude värvide jõud täitsa olemas. Neist piltidest on vaid üks varem eksponeeritud.

Olen katsunud iga kunstniku puhul leida mõne üllatava tahu, mõelnud, mida üks või teine teos annab tema tundmisele juurde. Proovime teadvustada,
mis asi see Pallas siis õigupoolest on. Eluvormina on Pallas tegelikult väga mitmekülgne. Punasel ajal on harjutud Pallast kõrvale heitma kui üht lõpetatud
asja. Ma tahan näidata, kuivõrd ta ikka veel elus on - Pallast tuleb iga päevaga juurde. Konrad Mäe Ateljee õpilased kannavad traditsiooni edasi. Pallas
märgib ühte taset, ühte värvikooli, millest allapoole on piinlik laskuda. Aga kui see on käes, siis on juba väga huvitav erinevates suundades edasi tegutseda."

Kaja Kärner on kõige olulisemaid järjepidevuse edasikandjaid, tema oli esimene, kes hakkas Konrad Mäe Ateljees õpetama. Teised õppejõud on olnud
Lembit Saarts ja Heldur Viires, kes praegu on Ateljee juhataja. "Nende kogemus, Pallase värvikogemus on elanud üle ka Stalini aja, seda ei ole ära lörtsitud.
Nüüd saab igaüks veenduda - mitte mustvalgelt, vaid värviliselt -, et nii vanad kui ka noored on Pallase traditsiooniga ühendatud."

Noortest, Pallase järelväest, tõstab Lillemets esile Margus Meinartit, kes on sellele näitusele kokku saanud tugeva komplekti. Siiski on Meinart oma
parimad asjad kevadel Norras korraldatud näitusel maha müünud. Üldse on kunstiühing korraldanud Norras juba kolm näitust. Viimati müüdi üle poole
piltidest maha.

Välja pandud pildid on pärit muuseumidest ja mitmekümnest erakogust. Nende laenamine olnud üllatavalt kerge, keeldujaid oli vaid üks. Enn viib mind
Alfred Kongo ja Linda Kits-Mägi piltide juurde, osutades "rangema lähenemisega" teostele ja "metsikumale maalimislaadile". Esindatud on mõlemad.

Tuntud suuruste kõrval on katsutud eksponeerida ka tundmatuid, nagu Bruno Sumeri Pärnust ja Heljulaine Zauram Haapsalust. Mõlemad õppisid Pallases
Saksa okupatsiooni ajal. Zaurami sürrealistliku maiguga pildid on ühed Lillemetsa lemmikuist sel näitusel. "Pallas tähendab tugevat kompositsiooni ja
värvikooli, muu on vaba. Miks peaks sürrealistlik laad Pallasele võõras olema?!

Kalju Nagel on üks väheseid, kes maalib loodust natuurist. Pallas hoiab värvide ja vormide kaudu sidet loodusega. Loomulikult võib see vorm olla ka
mänguline ja deformeeritud. Aga loodus on aimatav ka päris abstraktses kujundis."

Näitusesaali keskel troonib Rootsis elava 98aastase Amanda Jasmiini "Poisi pea" (1937). Tema oli Pallase esimene õpilane: annaalid kinnitavad, et 1921.
aastal tasus ta esimesena õppemaksu.

EESTIS ELAVAIST PALLASLASTEST on vanim Ann Audova, kes sai just 96. Tema maalidest on Sebra galeriis välja pandud eraldi isiknäitus. Kunstnik on
endiselt vaimuergas, aga pime, nii et viimasel kümnel aastal pole ta maalida saanud. ( Näitusel on ka tema viimane pilt, "Karikakrad (1989). ) Maalinud
on ta peaaegu ainult lilli ja vahel nägusid. "Tema peadel on eriline valguse langemise nurk," seletab Enn vaimustunult. "Audova on maalinud oma pilte
aastaid, paneb aina uusi värvikihte juurde ja kraabib siis jälle maha. See annab piltidele erilise kuma. Vahel on maalitud ka lõuendi teisele poolele.
Enamikku oma pilte peab ta halastamatu enesekriitika toel pooleli olevaiks. Sugulased on kõnelnud, et vahel on ta nõudnud nende käes olevaid pilte
tagasi ja lilli juurde maalinud. Ann Audova õppis Pallases Vabbe, Triigi ja Vardi juures kuusteist aastat, kooli ometi ametlikult lõpetamata. Ta ei lasknud
ennast eriti õpetada, vaid tahtis kogu aeg ise õppida."

Nii palju kui nüüd, 20 maali, ei ole Audova loomingut varem väljas olnud. Valitud on pildid tema hilisloomingust, igast lillest paar motiivi. Omaette näituse
saaks aga teha juba ainuüksi tema päevalilledest.

Miks pallaslased praegu kuulsad ei ole? "Pallase kool on tõesti enamasti muud õpetanud kui kuulsaks saamist. Vanemate pallaslaste pildid on siiski nüüd
oksjonitel omandanud selle hinna, mis nad tegelikult väärt on. Näiteks oli viimasel Ammende villa oksjonil Audova pildi alghind kõige väiksem, 8500 krooni,
aga see müüdi 37 500 krooni eest kõige kallima pildina. See polnud just suur, aga sisemise valgusega kirgas pilt."
 

 * Kunstiühingu Pallas ülevaatenäitus on avatud 18. septembrini, Ann Audova isiknäitus 14. septembrini.
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                    Last-Studio, 2017