Art - Kalju Nagel - Kunst

Tekst


 
 
 

"Sirp ja Vasar"
1.12.1961
 

"Teisejärguline kunst"

Ressi Kaera
 

On piinlik kui kuulus artist esineb alla oma võimete, häbenemata sellejuures võtmast täisväärtuslikku honorari.
Midagi selletaolist tunneb ringsõidul meie tööstusrajoonide kultuuriasutustes, kuhu on rikkalikult üles seatud mitmesuguseid kunstiteoseid.

Näiteks Narva V. Gerassimovi-nimelise Kultuuripalee jaoks valmisid eritellimusel suuremõõtmelised pannood. Kuid klubis neid kusagil ei näinud.
Seinu täidavad keskpäraste maalide veel keskpärasemad koopiad. Ainukese algupärandina ripub ühes kõrvalkoridoris Johannes Võerahansu
rannikuvaade, mitte just kunstniku paremikku kuuluv töö. Küsimusele, kus asuvad teised algupärased teosed, vastati , et keldris laoruumis.
Tahtmatult tekkis umbusaldus nende inimeste kunstiarusaamade suhtes, kes eelistavad koopiaid tõelisele kunstiloomingule. Keldris nähtu ületas
aga kõige kurjema kujutluse. Neli-viis meetril pikad, hooletult-laisalt värviga üle tõmmatud, vaevalt läbimaalitud panoraamsed vaated Narvast,
endisest Kreenholmi administratiivhoonest, esiplaanil balletipoosides siblivad figuurikesed. Ühel juhul peab pilt kujutama Punaarmee polgu
formeerimist Narva all, teinekord, kus mingid kujukesed viskavad kedagi elavalt-rõõmsalt õhku, Kreenholmi streiki ja tööliste viha kapitalisti
vastu. Ligilähedases ülipinnapealses laadis on lahendatud suuremõõtmelised lõuendid "Kreenholmi juga" ja panoraam Narva kindlusega. Ainult
allkiri ja üksikud pintslilöögid suutsid uskuma panna, et need pole andevaese diletandi, vaid tuntud kunstniku, Elmar Kitse tööd. Sama meistri
teosed, kelle väljapanekud Tallinna ja Tartu näitustel on kutsunud esile vaimustust. Uskumatu, kuid tõsi. Klubi direktor kehitas hämmelduses
õlgu ja palus saata ekspertiisikomisjon, kes need tööd ümber hindaks. Asi on seda kurvem, et tegemist polnud ainukordse juhusliku langusega
või omaks võetud ja heaks tehtud veaga ( kirjeldatud maalid kuuluvad 1965.-1957. aastaisse ), vaid teatava kordumisega. Nüüd äsja Narva-
Jõesuu uude puhkekodusse saabunud Elmar Kitse pannoo "Lõikuspidu" ei küüni suhtelisest paremusest hoolimata autori saavutusteni. See erineb
eespool nimetatuist peamiselt hoolikama läbimaalimisega. Viie meetri pikkust lõuendit ( samuti laia panoraamse loodusvaatega ja kribuliste
figuurikestega ) annaks valutult otsast lühemaks või koguni pooleks lõigata, ilma et selle mõju oleks oluliselt muutunud. Jätkem dekoratiivse
monumentaalsuse printsiibi rakendamise, kompositsioonilise ülesehituse ja muud spetsiaalsed küsimused kunstiteadusliku vaidluse hooleks,
meetrikunsti ( teiste sõnadega rubla kunsti - olenevad ju hinnad mõõtmetest ) olemasolu näib siin vaieldamatuna. Peale kõige muu puudub
puhkekodul üldse sein, kuhu see ulatuslik lõuend mahuks ja sobiks.

Toodud näited ja nimetatud autor pole ainukesed tõendid kergekäelisest, vastutustundetust suhtumisest. Niisama vähe õigustust leiab näiteks
Richard Sagritsa Tallinna perekonnaseisuaktide büroos olev lõuend laste kujutustega, mis seisab allpool kunstniku ja kutselise kunsti taset.

Tuimi, kiretuid töid kohtas kümneid ja kümneid. Kuigi kunstnikud, nagu Kalju Nagel, Harry Pudersell, osalt Aleksander Lokk on pakkunud oma
võimete kohaseid või sellest ainult pisut madalamal olevaid töid, valitsema jääb ikkagi üldine hallus. Vaevalt söandaks näiteks Linda Kits-Mägi
välja panna oma personaalnäitusele Kohtla-Järve Pioneeride Majale müüdud maastikku, pole usutav, et Ahtme klubis asuv Nigul Espe pilt
pääseks ühelegi professionaalsele ülevaatusele. Pettumuse tõid Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu ja teiste tööd, keda tunneme märksa
tugevamast ja huvitavamast küljest. Kõiki neid ja nendetaolisi teoseid võib ju võrrelda, täpsemasse paremusjärjestusse paigutada, autorite
andeid kaaluda. Aga paremaks ja nauditavamaks nad sellest ei lähe.

Kui siis niisugused tööd seatakse üles interjööriga kooskõlastamata, osutub nende kunstiline efekt veelgi küsitavamaks. Näiteks Kohtla-Järve
Pioneeride Majas ripuvad suuremõõtmelised lõuendid kõrgel lae all, kus need vaevalt silma paistavad. Kõrge saali kõrgete uste kohal olevate
kipsist reljeefide sisu on raske välja lugeda ( Suure Isamaasõja teemal, autorid Aulin Rimm, Lea Jürisson ) ning need sulavad ühte muude
arhitektuuriliste liialdustega. Zoja Kosmodemianskaja elusuurust figuuri ( Elmar Rebane ) ohustab elav liikumine jalutusruumis, mis väikestele
külalistele on niigi kitsas. Kaks portreekompositsiooni ( Gustav Ernesaksast Kalju Pollilt ja Peeter Tšaikovskist Efraim Allsalult ) koormavad liialt
väikest muusikatuba. Trepikoja ainukest valguseallikat varjanud vitraažid ( värvitud klaasipinnad tekstidega ) pudenesid direktsiooni heameeleks
õige kiiresti maha. Lastepärasena on mõeldud Kalju Polli poolt temperatehnikas kujundatud muinasjututuba. Selles kasutatud tuntud kujud tuntud
lugudest ( Kalevipoeg, Vanemuine, piibeleheneitsi, kolm vägilast, kalamees  ja kalakene jne. ) ei nõudnud erilist fantaasiat. Lõpuni ärajutustatuna
( sellejuures mitte lõpuni viimistletuna ), piiravad need laste kujutlusvõimet ( võib oletada, et nüüd oleks autor leidnud teisi, ajakohasemaid
lahendusi ).

Muide, ühe muinasjututoa kujundus läks maksma umbes kaks korda rohkem kui Tallinna Laste Nakkushaigla
64 palati seinakujundused, Kohtla-Järve Pioneeride Maja kogu kunstilise, lubatagu öelda "inventari" ( loetelule lisaks seinalehe alused, kardina-
puud jms. ) eest tasuti ligi 30 000 rubla ( uues arvestuses ). Kas mitte liiga palju nii vähe mõjuva kunsti eest ? Loomingu eest, millesse on suhtutud
sootuks hooletumalt kui näitusekunsti.

Selline vahetegemine riivab teravalt kunstniku kutse-eetikat, rikub selle põhimõtteid. Kas on teada juhtumeid, kus näiteks Jaan Koort oleks
lähenenud erinevalt näitusele ja otse rahva hulka minevatesse teostesse, kus Eduard Viiralt või Kristjan Raud oleksid südamerahuga signeerinud
ja müünud alaväärtuslikke töid. Teatavasti polnud nad sugugi jõukad. Nõnda ei talita ka suurem osa vabariigi kunstnikke. Paljud nendest on ju
annetanud koolidele ja käitistele oma häid töid, Tartu kunstnikud kinkisid kunstikogu kolhoosile, millest sai alguse kohalik muuseum, kolhoosi-
muuseume ja galeriisid on asutanud hüvituseta Tallinna kunstnikud. Laialt on levinud sheflus ja muud kunsti populariseerimise omakasupüüdmatud
vormid. Sel taustal mõjub eriti võõrastavalt kergekäeline lähenemine, üleolev suhtumine laia vaatajaskonda, mispuhul ka üksikud juhtumid
heidavad häbistava varju kogu kunstnikkonnale.

Vastutus ei lange üksnes kunstnikele. Millegagi ei saa õigustada levitaja-hankija ( J . Tarmo ) hoiakut, kes kasutab kurjasti mõnede kultuuri- ja
haridusala töötajate vähest asjatundlikkust. Kuigi levitaja-hankija toetub julgesti Kunstifondi kunstinõukogu otsustele, on viimase liberaalsus või
lühinägelikkus aga osutanud meie kunsti populariseerimisele ja kunstnikele karuteeneid. Olgu selle taga parimad soovid kunstnikke majanduslikult
kindlustada, saavutada Kunstifondile suurem rahakäive või midagi muud. Püüd iga hinna eest ( antud juhul muidugi kõige kõrgema hinna eest ),
mis tahes vahenditega "kaupa maha müüa" meenutab rohkem omaaegse "Singeri" õmblusmasinate agentuuri agarust kui kunstiloomingu rahva
hulka viija tegevust.

See kõik ei mahu avara, riikliku mõtlemise mõistesse, vaid meenutab kitsarinnalist vaatevinklit "oma mätta otsast".

Kuigi enamik eespool toodud juhtumitest ongi võetud suhteliselt minevikust, riivavad paljud pildid ja skulptuurid veel aastaid mitmete töölisklubide
külastajate silma ning moonutavad nende ettekujutust tõelisest kunstiloomingust. Pealegi on ka praegu asutuste tellimuste täitmine sageli siiski
jäänud teisejärguliseks ülesandeks, mida tehakse näitusetöödest ülejääva energiaga.
 

Progress ja isevool

Aeg on edasi läinud, olukord ka kunsti tutvustamisel paranenud. Lausa varjamata haltuura juhtumeid kohtab harvem, klubide, koolide ja asutuste
seintele ilmuvad tõsisemad, väärtuslikumad kunstiteosed. Uusi ühiskondlikke hooneid kujundatakse terviklikumalt, suuremat eluõigust hakkab
võitma dekoratiivne monumentaalkunst. Progress on ilmne. Teatav koordineerimatus ja läbimõtlematus aga püsivad.

Kahtlemata positiivne on mitmetes töödes avalduv tung orgaanilisema seose poole arhitektuuriga. Võru Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Keskkooli saali
elustab mõjuvalt Efraim Allsalu loodud suuremõõtmeline kolmikmaal "Kalevipoja" ainetel. Peale dekoratiivsete pannoodena käsitletud maalide
( Lepo Mikkolt ja Agnes Lamp-Mikkolt Tallinna perekonnaseisuaktide büroodes ), lahendas Valli Lember-Bogatkina puhtdekoratiivselt Lasnamäe
klubi ühe siseseina ja Narva-Jõesuu puhkekodu välisseina. Enn Põldroos lõi shefluskorras seinamaalingu Tallinna Mulla tänava koolimajja. Eesti
Põllumajanduse Akadeemia saab suure sgrafiito tehnikas seinamaalingu ( Ü. Sirp, I. Solomatin ). Jne.

Tartu Kunstifond kujundas Räpina vastehitatud keskkooli. Väga meeldiva mulje jätab saali otsaseina kaunistus, metalltraadist suured kontuursed
figuurid rahvatantsijaist ja pillimängijaist ( Aulin Rimmi kavand ). See on ehtsalt dekoratiivne, interjööriga orgaanilises seoses olev lahendus. Katse,
mis väärib tunnustamist. Trepikoja kolme akent katavad Varmo Pirgi kavandatud vitraažid õppimise, isetegevuse, spordi ainestikul. Ülekaalukalt
punased, kollased toonid heidavad siseruumi elavat sooja valgust. Samas asub Oskar Lutsu kipsist portree
( Roman Timotheus ) ja helesiniseks patineeritud kipsist reljeefid stseenidega "Kevadest" ( Maria Tiilen ). Tootsi-lugude vastu ei saa midagi olla,
kuuluvad ju need meie kirjandusklassikasse. Sisuliselt võttes võiksid illustratiivselt käsitletud reljeefe siiski mitte vähem edukalt asendada
graafilised lehed. Ka dekoratiivsest seisukohast leiduks mõjuvamaid vorme. Pealegi pole kips mingi tänuväärt ja püsiv viimistlusmaterjal. Reljeefide
hind, kokku 5000 rubla ( viis tasulist, üks kingitusena ) võimaldaks kahtlemata huvitavamat ja efektiivsemat kujundust. Kirjaniku päris korraliku
portree eest määratud summast ( 850 rubla ) oleks mõnes paljundusmaterjalis, näiteks shamotis, saanud rohkem eksemplare. Originaalse kunsti-
teose omamine teeb igale asutusele au, aga tegelikult poleks midagi halba, kui sama teos rõõmustaks mitut õpilasperet. 9000 rubla eest
( Räpina keskkooli kujunduse hind ) saaks ratsionaalsel jaotamisel kunstist osa rohkem kui üks kool.

Siin kerkib ka temaaatika küsimus. Näiteks Tootsi-lood ei suuda kesksete kunstiobjektidena sümboliseerida kaasaega, tänapäeva koolielu. Kogu
austuse juures ajaloolise mineviku ja rahvaeepose vastu kaldub Kalevipoja, Lembitu ja muu taoline ainestik kordumisel ühekülgsusse. Rahvuslikud
pulmakombed, rahvatantsijad, rahvapeod on saanud harjumuslikuks shablooniks, mille kõrval meie tegelikkust kajastav kunstihääl kostab
nõrgemalt ja harvemini. Kui praegu küsida, kes õieti määrab temaatika, kas tellija, levitaja, sisekujundaja või kunstnik, ei võta ükski neist täit
vastutust endale.

Mõnigi kord ei orienteeruta lähemalt erinevates kujunduslikes printsiipides. Narva-Jõesuu kõigiti eeskujulikult sisustatud puhkekodu elutubadesse
ja koridoridesse, hallidesse, söögiruumi ja mujale on muretsetud rohkesti maale, graafilisi lehti. Silm puhkab nendel piltidel ( enamasti Tallinna
kunstisalongist ), mis annavad ruumidele ilu ja kunstiloomingust hoovavat soojust. Neid on palju, kuid mitte alati ei täida need otstarvet. Näiteks
mõne koridori seinapind võidaks puhtdekoratiivsest tööst rohkem.

Kunsti levitamise hoos jäetakse vahel arvestamata reaalsed tingimused. Arvukate sisekujundusprojektide hulgas koostati see ka näiteks Tallinna
2. keskkoolile. 100-rublane kavand koosnes seinapinna värvitoonide määramisest ja kahe toa ( muusika ja joonistuse ) kujunduse ettepanekutest.
Projekti teostamiseks praktiliselt summasid polnud. See ei läinud kellelegi korda.

Ühiskondlike hoonete kompleksne kunstiline kujundamine on tõstnud mitmeid probleeme. Senised kogemused, mis sisaldavad nii head kui halba,
näitavad, et asi kulgeb isevoolu teed, sügavamalt läbi kaalumata ja koordineerimata. Ei ole sellest teinud endale tõsisemat muret Kunstnike Liit
ega Kultuuriministeerium. Täit selgust pole ka finantseerimise korras. On ebaloomulik, et kunstiteoste muretsemisel n.-õ. pressitakse jõuga nende
tasumise kinnitamist, kasutatakse mitmesuguseid keerukamaid teid olukorras, kus asutus on võimeline kunstiteoseid ostma. Faktiliselt suuremate
või väiksemate raskustega, ostud tehakse, miks siis mitte teha seda lihtsamalt, täie seadusliku õigusega, ning et rahandusorganid teeksid selget
vahet otstarbekuse ja liialduste vahel. Missuguse loogika järgi lubatakse tasuda 30 000 riible väheväärtusliku kunsti eest ( Kohtla-Järve Pioneeride
Maja ), tuhandeid rublasid kipsskulptuuride eest ( mitmed koolid ), realiseerimata sisekujunduse eest, kui väheste kulutustega saavutatud suure
kunstilise tulemuse tasumi sega on aga näiteks Tallinna Laste Nakkushaiglal tõsiseid raskusi.

Tuleme loomulikule järeldusele, et kunsti levitamine peab vabariigis toimuma tsentraliseeritult. Kõige õigem oleks, kui siin võtaks ohjad enda kätte
Kultuuriministeeriumi juures olev riiklik ekspertiisikomisjon. Vastavate asjatundjatega täiendatult vaatleks ja suunaks komisjon kunstilisi kujunda-
misi, tellimusi, oste, deponeerimisi jne. Astuks tihedamasse kontakti kultuuriasutu ste, arhitektuuri- ja ehitusorganisatsioonide, rahandusorganite
ja teiste asjaosalistega, toetaks kunstifondidest tulevat initsiatiivi, korraldaks võistlusi jne. Ühesõnaga viiks kunsti levitamise kindlale, laiahaarde-
lisele riiklikule pinnale. Kaalul on rahvahulkade esteetiline harimine, meie kunsti edasine areng ja kunstnike loova energia viljakas rakendamine.
Otse rahva hulka minev kunst, mida iga päev näevad tuhanded inimesed, pole teisejärguline kunst. See on niisama tähtis, kui mitte tähtsamgi, kui
näitusele esitatav looming.
 
 


 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2017