Art - Kalju Nagel - Kunst

Tekst


 

Artiklid

"IN  MEMORIAM"
 

Virve Nagel

28.04.1924 - 16.04.1999
 

Vastu suurt kevadet, 16. aprillil lõppes Virve Nageli toimekas elu. Ees ei ole enam probleemideräga ega lahknevaid teid,
ei rõõme, ei muresid ...

Virve Nagel sündis Tartus äriteenija August Nageli peres 28. aprillil 1924. Ta õppis Tartu VI Algkoolis (1932-1938),
Tartu II Tütarlaste Gümnaasiumis (1938-1943). 1944. aastal astus Tartu Ülikooli veterinaariateaduskonda, kuid 1945 korraldas
ülemineku arstiteaduskonna stomatoloogiaosakonda. 1946 abiellus Virve Nagel maalikunstnik Kalju Nageliga ja kuna samal aastal
sündis poeg Aimar, tuli õpingud ülikoolis katkestada. 1948 sündis teine poeg Lemming. Ülikooliõpet jätkata ei olnud enam
võimalik.

Virve Nageli tööaastad algasid Tartu Tarbijate Kooperatiivis müüjana (1947-1949). 1949-1954 oli ta Kunstifondi Tartu osakonna
kaupluse juhataja, 1954-1956 ETKVL mänguasjade tsehhis mänguasjade valmistaja, 1956-1966 Tartu Kunstifondi nahkehistöö
ateljees mänguasjade värvija.

1966. aastal seob Virve Nagel oma elu ülikooli raamatukoguga köiterestauraatorina, kellena ta oma kolleegide mälestustes
ereda isiksusena meelde on jäänud. Virve oli suhtlusaldis, elurõõmus, vastutustunnet kõrgelt hindav töötaja. Ta on
meenutanud: "Tulin tööle 16. augustil 1966, isiklik litokivi kaenlas, käes natuke nahka ja mitmesuguseid tööriistu. Õnneks
on meie raamatukogus rohkesti kirjandust nii köite ajaloo kui ka -tehnika kohta, instruktsioone, illustreeritud albumeid"
(Raamat / aeg / restaureerimine VI, lk. 125).  Kutsumus aina õppida, põhjalikult uurida ja analüüsida ning kõike uut konspekteerida
viis Virve Nageli oma ametiala piires kõrge professionaalsuseni. Ta oli esimene atesteeritud köiterestauraator Eestis: Moskvas asunud
atesteerimiskomisjon andis talle 1970. a. esimese ja 1980. a. kõrgema kategooria haruldaste köidete restaureerimise alal. Tema
töölaual alustasid uut eluringi suurte kahjustustega vanad köited kreeka, inglise, prantsuse, vana-vene, idamaade jm. köitestiilide
alalt, nende seas inkunaableid, pärgamentürikuid kaunite tekstide ja arvukate pitseritega, auaadresse, keerukaid nahkvutlareid ja
-karpe, toorasid, manuskripte. Suur kaptaalide taastaja oli Virve samuti, kui vaid vähimgi fragment säilinud oli.

Virve Nagel oli alati nõus jagama oma rikkalikke teadmisi ühtviisi nii algajatele kui ka meistritele teistest restaureerimiskeskustest:
Ermitaazist Eesti Rahvusraamatukogu, "Kanuti" ja muidugi Tartu asutusteni. Tema õpilaste arv 19 asutusest ulatub 30-ni. Virve Nageli
restaureeritud ja hästi dokumenteeritud köited ei puudunud üheltki näituselt Tartus ja Tallinnas alates 1970. aastast. Praktilise töö
kõrval jätkus tal alati tahet tutvustada oma töö tulemusi ettekannetes, artiklites, juhendmaterjalides.

Ei ole võimalik jätta rõhutamast Virve sügavat perekonna- ja koduarmastust, tema külalislahkust ja muutumatut sõprustunnet
oma kolleegide vastu ka pärast raamatukogust lahkumist 1. veebruaril 1993. a. Koos Kalju Nageliga rajas ta võrdväärse
partnerina suvekodu Peedumäel, majandas seda ja haris väikest armast aeda pikki aastaid. Suureks toeks oldi lapselastele,
noorema poja kahe lapse üleskasvatamine ja koolitamine oli vanavanemate kanda, hoolimata muret toonud tervisest,
töökohustustest, oma eluaastate edenemisest.

Kuivõrd, või kas suudetakse mõista teerajajate pühendumust, nende panust püsiväärtuste loomisel selles Eestimaale keerukate
aastakümnete kontekstis, milles möödus Virve Nageli töörohke elu, nähtub aja kulgedes.
 

Elve-Viiu Klement
 
 
 

( http://www.utlib.ee/ee/publikatsioonid/2000/ar/in_memoriam.html )
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2017