Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 
 
 

https://kultuur.postimees.ee/4499913/tulemaed-tombasid-kunstnikku
 

"Postimees", 05.06.2018

"Tulemäed tõmbasid kunstnikku"

Mari Laaniste
kunstiteadlane
 

Lemming Nageli (1948-2016) 70. sünniaastat tähistav retrospektiiv TLÜ Akadeemilise Raamatukogu galeriis ei ole kammitsetud mälestusnäitustele
sageli iseloomulikust pühalik-melanhoolsest atmosfäärist, vaid pakatab lustist ja vitaalsusest.

1970. aastate teisel poolel põneva noore maalikunstnikuna esile kerkinud Nageli loominguline pärand on mitmepalgeline, ent kuraator Harry Liivranna
temaatiliselt sidus valik valgustab välja paar konkreetset tahku. Näitus koosneb Nageli klassivenna, TLÜ AR direktori Andres Kollisti erakogusse kuuluvatest
töödest, millest kõiki pole varem avalikult eksponeeritud. Enamikku neist võiks kirjeldada kui sürrealistlike mõjudega, kontseptuaalsemas võtmes lähenemisi
maastiku- või loodusmaalile. Anneli Porri on kogumikus "Eesti kunstnikud 3" ( Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007 ) kirjutanud Nageli sidemest loodusteadustega,
eeskätt kartograafia ja geograafiaga, ning osalemisi noorteadlaste ekspeditsioonidel Kaug-Itta kui üht võtit tema kunstipärandi lahtimõtestamiseks rõhutab ka
käesolev näitus.

Nageli lähenemine loodus- ja maastikutemaatikale on ooperlikult suurejooneline: teda paeluvad suisa kosmilised perspektiivid, mäslevad loodusjõud, pinevad
või koguni katastroofilised situatsioonid. Kaugete kallaste dramaatilisi rannajooni on algselt hüperrealistina tunnustust võitnud Nagel lõuendile mananud ajuti
ka suisa romantilises, "elutruu" maastikumaali laadis - näitusel esindab seda suunda 1994. aastast pärit "Hõre taevas" -, ent sagedamini ilmuvad laia ilma
üleelusuurused ja eksootilised motiivid tema piltidel läbi absurdifiltri nähtuna. Seejuures tundub see filter omajagu tuttavlik.
 

Nageli kokkupuude nõukaaegse Joonisfilmi stuudioga oli suhteliselt lühike ( ta töötas värvikunstnikuna näiteks Priit Pärna filmi "Harjutusi iseseisvaks eluks"
juures ), kuid tema maalides näib õitsevat "Tallinnfilmi sürrealistide" rühmitusega sarnane, kui mitte koolkondlikust, siis ajastuomasest vaimust kantud rohmakas,
elurõõmus, segatehniline sürrealism, millesse on kätketud ka märgatav annus musta huumorit. Määratlusse "maalid" tuleb siinjuures suhtuda reservatsioonidega,
kuna paljud teosed liigituvad pigem objektikunsti valda, hõlmates vahel äratuntavaid, kuigi ootamatuid elemente nagu äratuskellad või puulehed, vahel päris
defineerimatuid kolmemõõtmelisi vorme, efekti võivad veelgi lisada lobisevad tekstilised täiendused-kommentaarid.

Materjalimängude toon ulatub jaburalt magusast ( langevateks meteoriitideks maalitud pitslinikud ) kuni pahaendeliseni: hävingule ja kaduvusele viitavad põletatud
ja purustatud elemendid näiteks pildil "Palavaid tervitusi põrgust" (2013), mis hõlmab postkaartlikku maastikku tuumaseenega. Õõvastava järelmaiguga on ka
esmapilgul kaunis rannavaade "Maismaa päikesega, ilma veeta" (1994).

Nageli absurdimaastike maailm on ohtlik, aga näituse terviku emotsionaalses tonaalsuses varjutab ohu põnevus. Keskseima maastikumotiivina kerkivad esile
tulemäed, mis loodusstiihiale kohaselt kipuvad maali kahemõõtmelisest ruumist välja pulbitsema, "purustades" lausa ridamisi pildiraame. Kinnisideeline purskavate
vulkaanide kujutamine võiks küllap pakkuda viljakat tõlgendusmaterjali psühhoanalüütikuile, meedias omakorda käib vulkaanipurske kujund põliselt paaris hävingu
ja inimlike kannatustega, kuid Nageli tulemäed on pigem eemalt imetletud ja igatsetud, justkui midagi muinasjutulist, mis ärgitab lapselikku, erilise ohutajuta
vaimustust. Tema suurus kunstnikuna paistab aga ära lihtsast pisiasjast, et see vaimustus on nakatav ja värske, isegi kui kujund pildist pilti kordub.
 

_ _ _

Foto:  Sander Ilvest / Eesti Foto
Lemming Nageli retrospektiiv. "Palavaid tervitusi põrgust" (2013).
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2019