Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 

http://epl.delfi.ee/news/melu/jarjejutt-7-ants-juske-kirglikud-aastad?id=51058721
 

"Eesti  Päevaleht"
03.10.2006

"JÄRJEJUTT (7): Ants Juske: kirglikud aastad"

Ardo Kaljuvee
 

Sügisel 1944. aastal, meelitas  minu vanatädi, tuntud gaidijuht Liis Juske vanaisa  ära minema või teisiti öeldes - lääne poole kaasa tulema.
Alalhoidliku ja koduarmastava inimesena tahtis Papa, nagu me teda hüüdsime, jääda Eestisse, ilmselt arvates, et venelastel pole temale kui
korralikule raudteespetsialistile midagi ette heita. Nii ka läks, sest minu vanavanematest kedagi ei küüditatud.

Vahepalana meenub mulle hea sõbra maalikunstnik Lemming Nageli jutt oma isast, kes sõna otseses mõttes magas Velikije Luki all maha
sakslaste poolele ülemineku. Hommikul tahtis üks eestlasest korpusekomandör ta maha lasta, kuid siis ütles venelasest ohvitser: jäta rahule -
ta ju ei jooksnud üle. Nagel naljatab, et ta oleks ju võinud mõnes paremas kohas sündida.

Venelastega olid meie poistekambal omad arved. Ehitasime oma spordiväljakud, poolelijäänud majast järele jäänud tellistest majad jne. Teisel
pool Pääsküla jõge oli Saue sohvoos. Kui meenutada Nõukogude-aegseid omandisuhteid, siis kolhoos oli nagu riik riigis, sohvoos seevastu puhtalt
riiklik institutsioon. Seepärast hoidsid venelased rohkem "sohvade" poole. Pääsküla jõgi oli kahe poistevahelise tandri piir. Nad tulid meie poolele
ja lõhkusid kõik meie asjad ära, lõhkusid meie parved, varastasid ratta, s...sid öösel täis meie ehitatud majad, peksid meie omasid. Miks ma
pidanuks seda rahvust lapsepõlves eriti austama? Meie ei läinud üle jõe nende mängumaale laamendama. Mingid sõbralikumad kontaktid olid
jällegi spordi pinnal. Kutsusime nad jalgpallis välja ja kuigi kaotasime, pinged vähenesid.

Nii või teisiti ei suunatud minu kasvatust ei ühele ega teisele poole. Mäletan vaid emapoolse vanaema jutte vanast heast Eesti ajast ja et ta nägi,
kuidas sinimustvalge 1940. aastal tornist maha võeti. Teisalt aga teadis ta inimesena, kes oli kaks suurt sõda üle elanud, toidu hinda. Muuseas
ütles vanaema, et venelasi ta ei salli, kuid Nõukogude ajal on tal vähemalt olnud alati kõht täis, mida ei olnud klikiajal, kui ta pidi lesena kahe
lapse kõrvalt kannatama. Nii pidin ma lapsepõlves taldriku alati puhtaks sööma või kui ma seda ei teinud, siis lakkus vanaema selle ise üle.
Apelsini kohta ütles ta, et õun on parem. Kodus Tondil oli tal mingis sakslastest jäänud tünnis suhkruvaru ja kuuris olid tagareas Eesti-aegsed
puud. Mind trumpas üle kolleeg Epp Preem, kes ütles, et aga meil Tõrvas on kuuris jalgratas, kus on sees Eesti-aegne õhk. Vanaema sai minu poja
Jaagu sündides nimeks Puruvana. See oli muidugi minu filoloogist ema leiutis, mida võib soovitada kõigile, kellel ilmub perekonda lapse-lapselaps.
Ta jõudis veel Jaaku hoida, kui meie ülikoolis õppisime. Kui Jaagu tema juurest koju tõime, siis oli ta väga kurb: "Ta on mul nagu asja eest". Liigutav
oli vaadata, kuidas väike laps ja vanainimene on kuidagi sarnased. Seda ka kõnes, mis on lastel ja vanadel sageli psühholoogilist terminoloogiat
kasutades interioriseerimata, s.t nad mõtlevad rääkides. Nii lalisevad lapsed liivakastis mängides ja minu vanaema käis ka mööda tuba ringi:
"Kus ma selle panni nüüd paningi." Ta on minu jaoks jäänud Eesti-aegseks igas mõttes.

Muidu ei säästnud vanemad siiski mind kuidagi Nõukogude-aegsest ideoloogiast. Nende põlvkond oli vaba Eesti aja nostalgiast, oli sulaaeg ja kõik
kõneles helgest kommunistlikust tulevikust. Mida pidanuksid siis meiesugused lapsed tegema?

Kasvasin ema, vanaemade ja tädi käe all. Isa läks ära enne, kui ma kooli läksin. Isa asendas seesama Laagri poiste kamp ja vanemad poisid.
Freudi järgi on isata kasvanutel poistel kalduvus homoseksuaalsusele, toimub mingi asendus - isa asemele astub naise asemel mees. Isata
kasvanud tüdrukutel on seevastu kalduvus noorelt mehele minna. Elukooli sain ma Laagri poiste seas ja seal mingit seksuaalset ahistamist
polnud. Pigem siis hierarhiad: kes oli vanem, kes jooksis kiiremini, kes hüppas kõrgemale. "Pühapäevaisa" vedas mind nädalalõpul alati kuhugi
spordivõistlustele, tavaliselt pallimängudele - oli see siis korv-, võrk- või veepall. Siit ka spordipisik.
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2017