Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 

https://archive.li/s8zA
 

"Elukiri"
10.2007

"Andres  Kollisti  rännupildid  ja  pildirännud"

Kristel Schwede
 

Andres Kollist (59) on Tallinna Ülikooli raamatukogu direktor. Tema viienda korruse kabineti aknast avaneb vaade Tallinna kesklinna uutele
tornmajadele - see on tõeliselt anonüümne suurlinna ärimaastik. Kabineti akendest sisse vaadates avaneb hoopis isikupärasem pilt: heledatel
seintel mõtiskleb kirju seltskond suuri ja väikesi, värvilisi ja mustvalgeid loodus- ning inimmaastikke. Osa kaugetest maadest, teised Eestist.
Millised on nende piltidega seotud lood ?

Teekond kunsti juurde

"Minu huvi kunsti vastu sai alguse ülikooli ajal 1960. aastate keskel, kui Tartus oli Elmar Kitse abstraktsete piltide näitus. Olin küll kunsti sees
üles kasvanud, kuid see oli esimene kord, kui tekkis teadlik kunstihuvi ja -tajumine. Kitse abstraktsed pildid tolleaegses kontekstis tekitasid
minus arusaamise, mis on kunst ning millal ilusaid pilte kunstiks nimetada ja millal mitte."

Kunstnik Kits oli Kollisti vanaisa, loodusteadlase Heinrich Riikoja hea tuttav. Perekonna pärimuse järgi olid mehed kord koos napsu võtnud ja
Kits kurtnud, et tunneb end kammitsetult, et ei või vabalt luua. Vanaisa Heinrich oli vastanud: mis sa muretsed, maali, nagu soovid. Mõne aja
pärast oligi Kits tagasi tulnud abstraktse maaliga "Hullumaja".

Pärast ülikooli lõpetamist Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis töötades olid Kollisti uurimistöö objektiks merevetikad. See andis võimaluse
ja ka kohustuse käia neid meredes uurimas ja korjamas. Peaaegu kõik suved olid sisustatud ekspeditsioonidega. "Kuna rahalised olud olid tolle
aja kohta head, siis võtsin, kui vähegi võimalik, ekspeditsioonidele ka kunstnikke kaasa," räägib Kollist. "Need olid Lemming Nagel, Heiti Polli ja
Tiit Pääsuke. Osa pilte ongi mul tekkinud tänu nendele uurimisreisidele, mõned pildid on hiljem ostetud ja reisidelt kaasa toodud. Võib öelda, et
igal pildil on oma lugu."

Põhjamaa retked

Lennart Meri hakkas korraldama Eesti noorteadlaste ekspeditsioone. Esimene ekspeditsioon loodusteadlaste, maalikunstniku ja filmioperaatoriga
tehti 1960. aastal Kamtshatkale. Andres Kollist osales Kamtshatka ekspeditsioonil seitsmekümnendate lõpul. Seal asub põhjapoolkera kõige
kõrgem tegevvulkaan Kljutshevskaja sopka, mis on 4750 meetrit kõrge ja mille kraatri läbimõõt on pool kilomeetrit.

"Heiti Polli maalil "Tegutsava vulkaani kraater" kujutatud vulkaani otsa ronisid ka meie ekspeditsiooni liikmed," meenutab Andres. "Vulkaan
purskas meie sealoleku ajal. Tavaliselt on nii, et kui tuleb suur purse, siis avaneb kraater täielikult ja purske kõrgus võib ulatuda kuni 12
kilomeetrini. Kui meie seal olime, siis suurt purset polnud. Peakraatri sisse oli tekkinud kolm väikest kraatrit ja need purskasid vaheldumisi.
Kraatri äärel avanes meile jalgpallistaadionisuurune vaatepilt. Viibisime seal läheduses kaks ööd ja kolm päeva. Mul oli kaamera kaasas, tegin
filmi ja slaide. See maal ongi tehtud slaidi põhjal, aga kunstnik on lisanud siia ka enda nägemuse."

1981. aastal tegid noorteadlased ekspeditsiooni Aasia kaugesse kirdenurka Tshuktshimaale ja Andres Kollist oli selle ülem. Kunstnikuna oli tookord
kaasas Lemming Nagel. "Minu jaoks on "Õttõgran" huvitav ja eriline sellepärast, et kunstnik maalis seda otse looduses, enamik tema töid on rohkem
moodsa kunsti ja erinevate kunstivõtete kollaažid või segud," jutustab maali omanik järgmise pildi lugu. "See on üks Tshuktshimaa rannikul olev saar
ja Lemming Nagel tegi seda ühe kaljunuki taga, sooja oli ainult seitse kraadi."

Aasta varasema Kaug-Ida-ekspeditsiooni liikmetel õnnestus ära käia Euraasia ja Ameerika mandri vahel Ratmanovi saarel. Beringi väinas asuvad
kaks saart, kokku nimetatakse neid Diomiidi saarteks ja nendevaheline kaugus on kolm kilomeetrit. Ratmanovi saar on suurem, see kuulub
Venemaale. Väiksem, Krusensterni saar, on Ameerika poolel. Lemming Nageli maal "Hõre taevas" on nendest saartest.

Diomiidi saarte avastamise au kuulub Tallinnas sündinud balti­saksa maadeavastajale ja Venemaa mereväeohvitserile Otto von Kotzebuele
(1788–1846), kes juhtis 19. sajandi alguses krahv Nikolai Rumjantsevi ümbermaailmareisi eesmärgiga avastada Loodeväil.

"Saartele oli väga raske pääseda," jutustab Andres Kollist. "NSV Liidu ajal oli see kõige idapoolsem koht ja strateegiliselt väga hästi kaitstud.
Ootasime oma võimalust Tshuktshimaa külas Uelenis kolm nädalat. Saatsin Vladivostokki merelaevastiku peakorterisse telegrammi ja meile anti luba
hääletada mööduvate laevade peale koos palvega maksta mingi summa laeva kassasse. Laevad, mis sealt läbi sõitsid, ei julgenud meid eriti peale
võtta. Lõpuks tuli üks hüdrograafide laev. Laeva nimi oli Dimitri Laptev, selle kapten osutus intelligentseks meheks ja umbes siis, kui olime teise Vana
Tallinnaga poole peal, nõustus ta meid saarele viima. Nad sõitsid tegelikult lääne poole, aga keerasid meie pärast ringi. Saarele jõudsime varahommikul.
Ratmanov on kõrge kaljusaar. Oleme hiljem Lennart Meriga sel teemal rääkinud, temal ei õnnestunudki sinna pääseda. Nende saarte vahel läks kahe
suure impeeriumi kõige otsesem piir. See on selles mõttes huvitav koht, et seal saab kokku n-ö maailma eilne ja tänane päev."

Aasia järekajad

"Tiit Pääsukese maalil "Araali mere kallas" on näha vana mere kallas nagu meie pankrannik, kust meri on taandunud, ja see, mis tegelikult Araali
merest alles on jäänud - praeguseks tegelikult kaks järve," selgitab Andres Kollist.

"Ekspeditsioon Araali mere äärde oli huvitav sellepärast, et sinna sõideti Eestist bussiga. Marsruudiks oli Tallinn-Moskva-Uralsk-Aralsk-Tashkent-
Bakuu-Tallinn," räägib Andres Kollist järjekordse ekspeditsiooni lugu.

"Aralsk on Araali mere ääres kõige tähtsam linn. Tshehhov on seda omal ajal kirjeldanud kui kohta, kus on imeilus sinine meri valgete laevadega.
Kui meie 1980. aastate alguses sinna jõudsime, siis oli merest alles jäänud kõrb. Mingit merd Aralskis enam polnud, kuigi nõukogudeaegsed kaardid
kujutasid Araali merd sellisena, nagu see kunagi oli olnud. Sadama asemel oli liiva tuiskav kõrb täis laevavrakke ja nende vahel jalutamas kaamelid.

Araali mere kuivamise ajalugu ulatub 1930. aastatesse, kui Nõukogude Liit otsustas merd toitvad jõed Amudarja ja Sõrdarja kõrbe niisutamiseks
kõrvale juhtida ja hakkas kanaleid ehitama, et suurendada puuvillakasvatust," selgitab loodusteadlane Kollist. "Lisaks on seal väga õrn ökosüsteem:
seesama vesi, mis Araali merest aurab, sajab hiljem vihmana tagasi mägedes, kus algavad Amudarja ja Sõrdarja. Kuna jõed on ümber suunatud, siis
ei jõua enam järve piisavalt vett, järjest vähem ka aurub ja sellest tuleneb ökokatastroof."

Maakera lõunapoolusel

"Polaaraladel, olgu need siis põhja- või lõunapoolusel, leiab sarnast," mõtiskleb Andres. Pikad ja käredad talved ning igavikulisi mõtteid mõlgutavad
ja aeg-ajalt vulkaanipursetena maailma sõnumeid saatvad mäed…

Mõni suvi tagasi käis raamatukogu direktor Kollist Buenos Aireses rahvusvahelisel raamatukogunduse konverentsil, mälestuseks reisist on Andres
Perotto maal "Ushuaia."

"Juba reisi plaanimisel tekkis mõte, et kui ma nii kaugele lähen, siis võiks Tulemaal ja maailma kõige lõunapoolsemas linnas, Ushuaias ära käia,"
meenutab Andres oma nimekaimust kunstniku maaliga seotud lugu. "Kui me augusti teisel poolel Buenos Airesesse jõudsime, oli lõunapoolkeral talve
lõpp ja kevad hakkas alles tulema. Sooja oli 10–12 kraadi ja vihma sadas kogu aeg. Sõit sinna oli kestnud ligi 20 tundi, olime kõik üsna läbi loksutatud.
Kohapeal oli aga varahommik, meile pakuti linnaekskursiooni ja nii leidsime end ühest vanast sadamarajoonist, mis on praeguseks kujunenud kunstnike
ja tangobaaride kohaks. Möödusime ühest tangobaarist, pidime juba bussi peale minema, kui märkasin, et baari ühes osas oli väike kunstniku ateljee,
kus ta maalis ja ka müüs pilte. Läksin neid lähemalt vaatama ja niipea kui seda maali nägin, tekkisid mul assotsiatsioonid. Esiteks, et see on Ushuaia ja
midagi selles meenutas ka Lemming Nageli "Õttõgrani". Mõtlesin, et kui käin Ushuaias ära, siis ma ostan selle. Nii see läkski, käisin Ushuaias ära ja nüüd
ongi mul siin kaks pilti maailma mõlemalt kuklapoolelt.”

Ushuaia areng on olnud seotud vanglaga, mille rajas Argentina valitsus kindlusesse eelmise sajandi alguses ja mis tegutses kuni 1947. aastani. Linn
kasvaski ümber vangla ja vangla töökojad pakkusid elanikele teenuseid. Välisilmaga ühendas linna kuni 1935. aastani laev, mis käis sinna kord kuus.
Ushuaiast algasid sageli Antarktika-ekspeditsioonid. Linna vanasse kindlusesse on nüüd loodud koduloomuuseumi kompleks, mis kannab maailma otsa
muuseumi nime ( Museo del Fin del Mundo ).

Eesti piltide nurgake

Meie kiirelt arenevas väikeses riigis toimub aeg-ajalt ka tähtsate riigiametnike vahetus väga hoogsalt. Mõnikord on muudatused nii kiired, et kunstnikult
tellitud pilt valmib järgmise ametniku tööleasumise ajal. Nii juhtus näiteks Andres Kollisti kabineti seinal oleva Lemming Nageli suure maaliga "Peitepilt",
mis oli alguses mõeldud ühe peaministri kabineti seinale.

"Arvati, et see võiks olla Eestiga seotud. Kuna peaminister vahetus, siis ei jõudnudki pilt sinna kabinetti, sest sai valmis järgmise peaministri ajaks, kes
ei tundnud aga selle vastu huvi," tutvustab Andres Eesti-piltide lugusid.

"Olev Soansi "Eesti kalade" pilt on siin austusest mu ihtüoloogist vanaisa Heinrich Riikoja vastu. Raul Meele Eesti kaardi teemaline graafiline leht on
aastast 1987, laulva revolutsiooni ajast, kui viisnurk ei olnud veel mitte ainult Kohtla-Järve, vaid kogu Eesti kohal. See on suurte muutuste aja pilt."

Mõjuväljad

Elu teevad huvitavaks uudishimu, eriliste hetkede äratundmis- ja nägemisoskus ning ärgas meel. Jagamisrõõm samuti. Kui Andres Kollist käis 1980.
aastate lõpus esimest korda Rootsis, kohtus ta Stockholmis elava eesti luuletaja ja publitsisti Ilmar Laabaniga ( 1921–2000 ), kes oli tema isa koolivend.
Mehed veetsid koos terve päeva, juttu oli ka Andrese keemikutööst ja kaugetest reisidest. Rohkem elu neid kokku ei viinud. Kolm aastat tagasi, kui ilmus
Laabani luulekogu "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid", leidis Kollist raamatust luuleread:

Vaata nüüd, geenimuteerija vulkaani
kraatrisse hooletult viskab magmakaani.
Hakkab mürinal imema
too, kuni - hirmus ime! - maa
sisse variseb Arktikast Tulemaani.

"Ilmar Laaban oli kahtlemata väga erudeeritud inimene ja minu jutustused Kamtshatka vulkaanidest, Kljutshevskaja purskest, teadusest, pärilikkusainest
ja kaksikspiraalsetest struktuuridest pakkusid talle huvi, millega kaasnes kindlasti sügavam arusaam nähtuste olemusest," arutleb Andres Kollist. "Seda
limerikku lugedes tundsin midagi tuttavat, mingit äratundmise aistingut. Arvasin siis, et see võiks olla kirjutatud 1960. või 1970. aastatel aastatel. Tänu
mitmele juhusele otsis Laabani kogumiku koostaja Jaan Malin minu palvel selle limeriku käsikirja Eesti Kirjandusmuuseumist välja. Suur oli mu jahmatus,
kui leidsin selle dateerituna 1990. aasta 20. detsembri kuupäevaga. See tähendas, et Laaban oli kirjutanud limeriku varsti pärast meie kohtumist."

Oli see nüüd kokkusattumus või inspireerisid luuletajat tõesti Andrese jutustused kaugetest maadest, välja uurida seda enam ei saa. Ja pole vast vajagi.
Nii elu kui ka loomingu müsteeriumi ei tasu liiga palju torkida, midagi õrna ja tabamatut võib siis kaduma minna.

Edasi, tagasi või spiraalselt

Ka palju näinud ja rännanud inimestel on tihti lemmikmaad ja kohad, mis kutsuvad tagasi. "Mõtlen tihti Tshuktshimaa peale ja läheksin sinna hea meelega
tagasi. Kas või sellepärast, et näha, mis saanud on. Olen kaks korda tshuktshidega morsajahil käinud. Kõik see põhjamaine valgus, loodus ja ääre peal
olemise tunne teeb meele helgeks," mõtiskleb Andres Kollist.

"Pärast nii paljude maadega tutvumist ja pikki reise on maailm muutunud mõnes mõttes nii suuremaks kui ka väiksemaks. Suuremaks sellepärast, et olles
aru saanud, kui palju erinevaid kultuure, loodusnähtusi ja inimesi on olemas, on muutunud avaramaks ka minu maailmapilt. Väiksemaks seetõttu, et kõik
see on mõneti nii ligidal ja kättesaadav."
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2017