Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/aruanne-akadeemiale/
 
 

"Sirp"
1.04.2011
 

Kunstnike Liitude Rahvusvahelise Konföderatsiooni korraldatud näitus "CDH-2011. Kunstnik ja linn" Moskva Kunstnike Keskmajas
11.-20. III. Eesti ekspositsioonis esinesid Mall Nukke, Laurentsius & Co ( Lauri Sillak ), Mari Roosvalt ja Lemming Nagel. Lemming Nageli
seitsmest tööst koosnev ekspositsioon andis väikese personaalnäituse mõõdu välja.
Ajaloolisel väljapanekul, mis on koostatud endise NSVL Kunstifondi kogu põhjal, osalesid  Eesti kunstnikest Olev Subbi, Andres Tolts,
Ando Keskküla, Heitti Polli, Ludmilla Siim, Rein Tammik ja Jaan Elken.

( ajaleheversiooni  sissejuhatus )
_ _ _
 

"Aruanne akadeemiale"
Rahvusvaheline kunstinäitus CDH 2011.
"Kunstnik ja linn"
Moskva
 

Moskva linn on palju võitnud Eesti kunst on sisse sõitnud. Nii või umbes nii laulis ja tantsis Punasel väljakul Elmar Kits ümber millitsapatrulli
õndsal nõuka-ajal. Ainult "eesti kunst" asemel laulis ta "Elmar Kits". Seda räägib legend.
Ka meie kunstigruppi valitseb Leningradi vaksalis meelesegadus. Me ei saa edasi. Saatkonna buss on juba käinud, käima peal ja veed juba
läinud või tulemas. Hargneme kes kuhu. Tuleb sünnitada kohapeal. Kohe on selge, et mina väljaku alt metroosse ära ei kõnni, trepp on libe
ja jalg valus. Pealegi on mul maa alla veel vara minna. Näitus ka veel pikali põrandal. Niisiis, kaupleme takso nr.1. Suund Moskva Kunstnike
keskmajja. Sama taksot kohtame paar päeva hiljem veel (!). Kas tõesti oli meil juba raudteejaamast alates saba ees ja taga ?
Tund aega kangutame maja välisuksi, on aega kiruda. Mina tahan istuma minna nagu Venemaal kombeks on. Aga võõrasemake Venemaa
ei paku põlve peale istet, ei võta mind enda rüppe. Istume poisiga lillepotile. Istume, hästi istume.
Väravad avanevad. Pommikontroll. See taies sobiks hästi Marko Laimre CV-sse. Näitus algab paljulubavalt.
Tööd on kohal ja ootavad ülesriputamist. Tavaline sekeldamine. Vaheldust pakuvad pidulikud tervitustseremooniad. Kuraatori, tema abiliste,
KL esimehe ja teistega. Sekka lätlasi ja leedulasi.
Kremli kellad kukuvad ja löövad. Kuuenda, põhilöögi ajal kukub minu triptühhoni parempoolne osa plärtsti põrandale katki. Ülespaneku ajal
nägin küll, et üks töömees ( ja neid on Venemaal mitu tükki ) peksis kinnituskruvisid haamriga kinni (!), aga ei jõudnud hoiatama minna.
Midagi peksis kinni, midagi lahti.
Tööd kaunistanud jõuluehted ja muu värk ei kuulu parandamisele. Mina olin seda õnnetust ette aimanud (!) ja tagavarad olid kaasas. Ka
momentliim on kaasas. Varasem kogemus on näidanud, et suures ja võõras linnas on peaaegu võimatu õhtul kell 18.00 leida häid konstruk-
tiivseid mõtteid, kahte kruvi, tilgakest liimi ja väikeseid naelu. Olen täiesti läbi. Aga poiss ei jäta Reaalgümnaasiumist pärit jonni. Ikka
"teeme ära" ja "teeme ära", "siin on liim ja jõuluehted, siin on pastellid". Ettevaatlikult tõstame töö tagasi. Teen ettepaneku üks detail
parandada skotshiga, sest maailm pole täiuslik, aga see ettepanek kukub poisi züriis läbi. "Mis ära kukub, see oligi liigne" porisen siiski veel
ja jään vait.
Allatulek kolmanda korruse hiigeltrepist väärib tõepoolest näituse nime "Kunstnik ja linn". Ülesse saab eskalaatoriga, alla ei kuidagi.
Tööpäev ongi läbi. Troll ja metroo ei tule kõne allagi. Niisiis takso nr. 2.
 

Reede 11.03, avamispäev.

Kogu aeg kutsutakse kõrvale, üles ja alla ja tahetakse teada, mida eestlased arvavad näitusest. Vabandatakse, et peale proksiööd ei juletud
eestlasi kutsuda - nad niikuinii nüüd ei tule.
Näituse patroon on välisminister Lavrov. Ei puudu ka Tsereteli ja ja see on juba väga kole. Kätlen selle ja teise ülemusega ja allkorruse kabinetis
eliitnaistega. Eestlaste vastu on ilmselge huvi, kuulan rohkeid komplimente ja küsin, kas huvi on ikka terve või ebaterve. Ei jää mul muud midagi
üle kui jääda iseendaks. Ja seda ma ka teen. Küpsistan ja shokolaaditsen. Lätlannad Dovile jt tirivad mind viimaks pressikonverentsile. Olengi
NSVL-dus tagasi.
 

MÄRKMEID NÄITUSEST

Neevalinna kunstnikud on läbi aegade maalinud küll Sankt-Peterburi, Peterburi, Petrogradi ja Leningradi. Nüüd maalivad Leningradi oblastisse
kuuluvat Sankt-Peterburi, aga välja tuleb ikka Pariis aastast 1890.
Kuhu nad tegelikult sisse on kirjutatud, teab vaid Kunstiakadeemia majavalitseja, kes on kõike näinud ja teab oma kohta.
Kas Neevalinna kunstnikud on tõesti Pariisi mõjuagendid?
 

SIIDITIKAND JA TATJANA NAZARENKO.

YAN LEE ja YAO KHUNIN esindavad siiditikandit, TATJANA NAZARENKO ainuisiklikult iseennast. Näituse avamisel näen, kuidas tuleb avada suurel
näitusel oma isiklikku boksi - ikka shampuse, veini, viina, viski ja konjakiga. Kõik on teretulnud. Rahvamassi taga töid ei näegi. Külalised on kõik
väga kallid ja ilusasti vananenud. Ainult kalli konjaki ja viski kohta ei ütle keegi kunagi tagaselja: "Sa igavene vana krõhva". Naeratused talle.
Tatjana oli juba 80-ndatel kunstiakadeemikutega ühes züriis.Hakkas kehtima Breznevi doktriin "tööst loomingulise noorsooga". Tatjana rida oli
mõista noori. Üldse on ta mõistev inimene olnud. Ta mõistis Breznevi aega, mõistis Pugatshovi aega, mõistis Andropovi läänelikke prilliraame ja
tema keelteoskust ( mida ei olnud ), mõistis Andropovi perekonna tragöödiat ( tshehhi teisitimõtlejate pärast kaotas tema naine 1968.a. Prahas
närvid ), mõistis ka edaspidist. Mõistis ja lõikas kasu. Tatjanast tehakse filme ja lauldakse laule. Ükski eesti kunstnik ei pääse kodumaisesse laulu-
mängu. Ja keksumängud tähtedega jäävad ka ära.
Tatjana on igasuguste asjade laureaat, professor, meistriklassi juhataja, teeneline. Tal on olnud 36 personaalnäitust, 3 neist Tretjakovis ja igal pool,
kus näitusi tehakse. Praegu vahendab ta oma töödes 20-ndate aastate vene emigratsiooni meeleolusid. On see lunastuse otsimine ? Tööd on olemas,
polegi jõhkralt pahad, väljamaa keeles on nad hillitsetud, kui ainult ei oleks seda tema va firmamärki - konjuktuuri maiku man. Aastatepikkune
kunstiakadeemia teenimine on teinud temast slaavi maalikunsti esileedi ja viinud ta vene emigratsiooni kannatuste kannatamiseni. Kuhu on kadunud
kannatades 90 aastat ? Seda ei tea keegi. Kunstimedalite särasse ? Samas on muidugi see ka enese ülestöötamine, nii nagu seda emigratsioonilgi
teha tuli. Kurb lugu.

GALERIIDEST: Sant-Peterburi ( Leningradi oblastis ) galerii "THE CITY OF INSPIRATIONS" lajatab jälle Moika sildadega. Kaua see säbralainetus
kestab, miks lained pärale ei jõua ? Sildade ja kanalite maalimise maksumus hakkab kindlasti lähenema juba ehituskivide maksumusele. Ükskord
peaks ometi see eelmise kunstipõlvkonna pealt spikerdamine lõppema ! Esimest korda peaks ise elama asuma. Lapsed juba suured, saavad ise
hakkama. Selliseid suuri ja väikesi tragöödiaid on see näitus tungil täis. Rikkalik peolauatäis luhtunud unistusi. Vene kunstniku saatus - kaduda sõtta,
akadeemiasse või vangi.
TALVEMAALIJAD: Talve jätkub Venemaal igale poole. Enamasti veab töö välja kevad-talvele omane hele-tumeduste kontrast ( pori ja lumi ), nii et
loodus tuleb kunstnikule ise poolele teele vastu. Pool honorarist kuulub talle.
Sankt-Peterburi galerii "N-PROSPEKT" esindab melanhooliat, helluseteraapiat ja käredat pakast. Vanade äraproovitud vahenditega sünnivad uued
põlvkonnad kunstnikke. Puu ja põõsas on iga võimu ajal puu ja põõsas - peaasi, et veini annaks.
Peotäis TALVEMUINASJUTTE
Pimedal ajal venivad need jutud pikale. Tuleb päästev uni. Lumelaviine juttudes ei esine - kunstiakadeemias nende maalimist ei õpetatud. Seda ei
olnud õppeprogrammis. Lihtrahva seas laviine ei esinenud, polnud kombeks.
 

TÜDRUKUD JA OJAD

Lõputu rida noori tüdrukuid riietega või ilma ületavad ERITI KAUNIST OJA. Mõnel juhul mängib teisel kaldal Petrushka vilepilli ja see annab
tüdrukutele nõtkust ja otsustavust. Juhul kui Petrushkat ei ole, siis on tüdrukutel kõik teed edasi valla.

RASHAD ALEKBEROV: "Vaade ühele linnale kahest vaatepunktist." Punkt kindlasti kirjas ! Lausa kaks tükki !

LÄTI
Naabermaa ei saa läbi ilma AIJA-ZARINITA, kes imearmsasti teeskleb oma 3 meetriste maalidega laste värvilist maailma. Need ülisuured lelud
ajavad igale lapsele hirmu peale. On see kunstivõõrutusravi, kaitsepookimine, kättemaks lapsepõlve eest ?
Lastepeletamisega teisel moel tegeleb ka Läti kunstnik, Läti Kunstiakadeemia maalikateedri juhataja Ivars Henriksons. Mustadest värvijuppidest
koostas ta linna, mille keskel möllab helevalge ja läbipaistev King-Kong, kes ei ole eestlaste ega ka lätlaste eriline sõber. Ivars on aga eestlaste,
ka minu, sõber. Nii et igati poliitiliselt ja ka kunstiliselt korralik tulemus.

ET OMETI MIDAGI JUHTUKS pildid.
Pimeda akna all ootusärevil öösärkides tüdrukud ootavad midagi, kasvõi välku. Oleks homme koolis midagigi rääkida, saaks vihjata, mõista anda,
et .... Ja välk tulebki. Tellimise peale, nagu pitsa. Väike mõnus välguke, aga küll ta homme gümnaasiumis müristab. Keegi - see ainus - peab ju ometi
aru saama.
EESTI kohta on mul ainult üks kriitiline märkus. Karistamatult kasutab oma töödes kangialustest ja rentslist leitud esemeid Lemming Nagel. Kuidas
tema professionaalidest kolleegid seda välja kannatavad, pole teada. Käiku läheb kõik, mis ta leiab - vanalt Lasnamäe lennuväljalt kojutassitud
kunstiliselt küpseks põlenud lauajupid, avariisse sattunud autode iluvõred, mis ei olegi enam nii väga ilusad. Kõigest saab teha kõike, arvab ta teadvat.
Paratamatult tuleb meelde ühe Neevalinna kunstniku saatus, kes tegeles analoogilise asjaga. Kuna läheduses olid väisriikide konsulaadid, siis leidsid
ameeriklased ta kähku üles ja tegid ettepaneku tulla New-Yorki puhastama. "Teenid igal juhul rohkem kui kodus", meelitasid nad noort poissi üle ookeani.
Aasta pärast tuli poiss norus peaga koju tagasi, sest seal kaugel maal ei osanud ta võõra prügiga kunsti teha, ta ei tunnetanud seda prügi, ei leidnud
seoseid üles, tal polnud mälestusi kuhugi kleepida, ta polnud välismaal elanud. Tööd jäid eluvõõraks.
Kui euroremont kunagi meie prügilasse jõuab, jääb L.N. töötuks. Aga pole hullu - uus amet on selgeks õpitud - teenelise prükkari oma. Muidu jätab
Eesti väljapanek hea mulje, seda jätkub ka ajaloolisse ossa.
VAIKUSEKUDUJATE selts on näitusel ka oma koha leidnud. Kõik on neil hästi korras - õunad vahelduvad pirnidega õiges järjekorras, valgus kuldab
maad, vääratusi ei ole, õunad ei kuku pähe, mõtteid ei tule.
Oluline on vaid see kui mitmeks - ISMIKS  lagunes kunstiakadeemia ja milline neist pärib kinnis - ja milline vaimuvara. Äkki ta stagneerub molekulideks
ja neist koostatakse uut VÕIMAST RÜHMA. On ta üldse kuhugi kadunud ?
Üks pataljon pilte kujutab värvisoolikate sõnasõda. Teine, suurem pataljon kujutab Vene kiriku võitlust tarbimisühiskonna lohega, bisnesiga. Mõlemad
muidugi tarbivad midagi - üks püha kolmainsust, teine ehteid, soenguid, maniküüri - pediküüri ja teisi koledusi. Parimaks näiteks on V. Bliznyuki seeria
"Hüvasti, kodulinn", kus reklaamid varjutavad vene kiriku kuldseid kupleid. Kurb on. Ilgelt kurb ! Aga see on moes. Kristus on üles tõusnud ! Ai ta
molodets ! Paljud pataljoni reavõitlejad töötavad trükiasjanduse alal ja õpetavad teisi reklaame tegema ! Paradoksid on ka moes.
 

Rõõmsaks teeb meele ELENA KISEL Moskva KL klubist Linnakeskkond. Ärge tulge meile ütlema, et kunstniku nimel pole tähtsust. Elena Kisel maalis
kissellilaadse maalitehnikaga autuportee. Nämm-nämm !
Kümnete meetrite kaupa on seintel AUTOPORTREID. Mõned on isegi välja pannud allahinnatud koolijoonistusi ( olevat graafika ). Muidugi on teise
inimese sisse raske näha kui oled õppinud vaid plastilist anatoomiat. Inimesest räägiti õpiaastatel vaid tsiviilkaitse tundides või siis kui oli teemaks
"inimese roll ajaloos" ( partei ajaloo tundides ). Ei mingit kehakeele tundmist, nagu nõudis oma õpilastelt V. Panso.
Nii ei jõutagi teise inimeseni, ei ole haaret, ei ulata, see ala on tagurpidid privaatne ja võõristust tekitav.
Isegi maali "Arlekiini" koomika ei ava kõvasti kinnilöödud ust.
Erandiks on galeriis "Persona" eksponeeritud maal "Visiit", kus kuningas Leari meenutav hirmunud ja kägaras kunstnikule ulatab oma visiitkaardi
Vikatimees, Vana Surm ise. Head kombed kõigepealt !
 

LAUPÄEV 12.03

Minu lesimise päev hotellis "Artell" Teatri põiktänavas. Ma armastan Moskva põiktänavaid ja pelgan magistraale.
Korrus allpool oli kunagi Hiina saun ( mis see veel oli, ei tea keegi. Külmade leilikividega saun ? ). Praegu tegutseb seal disco. Päris all klubi "Arseenik",
mida valvab väga puhtaks pestud ja valge kass. Mitte kass Beemot, vaid lihtsalt valge. Klubis tegutseb ka teatritrupp.
Hotell ise asub kiviviske kaugusel Kremli müürist ja lutsukivi viske kaugusel KGB ( FSB ) majast Llublankal. Mnemoturniirist tean, et see maja ehitati
Vene esimeseks Kindlustuskompaniiks. Hiljem seal elusid eriti ei kindlustatud, aga kindlustuspoliisi ka ei pidanud maksma.
Muigugi ma eelistaksin hotellitoa asemel ööbimist heinakuhjas Punasel väljakul, mille ümber laulavad ja tantsivad vene külatüdrukud, aga ma ju tean,
et 290 euro eest kahele seda ei saa. Pealegi tantsiksid tüdrukute asemel passikontroll pommikoertega.
Vahetevahel tulevad silmade ette veel pildikesi - üldistusi näitusest.

REALISSIMUS-GENEREALISSIMUST esindab peale paljude teiste galerii "Blasov ja Ko" "Orhideedega" ja "Vaikse lahega". Selgub, et "veel õitseb"
Pärsia vaip. Eriti usinasti harrastatakse realissimus-generalissimust nendes maades, kus fotograafia pole veel ennast ilmutanud. Vana hea uus - ISM
on sündinud - NEO STAGNATISM. Kunstiakadeemia tükeldamise tuhast. Seda on näitusel rohkesti. OMALOOMINGUT väga vähe, MINA ISE  olen ja TEEN
hoiak on hoolikalt peidetud, selle ilmnemine võib tekitada pahandusi, jätta leivast ilma. Kogu aur peab minema oskuste omandamise peale, mida nende
oskustega peale hakata, ei tea keegi. Meenub mulle üks Harkovi tüdruk, kes peale kahekuulist Moskvas töötamist kuulis oma kodulinna kunstizüriist
hinnangut: "Seal Moskvas võite ju nii teha küll, aga meil on kombeks teha hoopis teisiti." Siis pööras ta pilgu eestlaste poole. Varsti kuulis ta Moskva
züriis hinnangut: "Teil on tekkinud Balti aktsent." Praegu elab ja töötab edukalt Manhattanil, saatis mulle oma sõbranna aknast foto kaksiktornide
varemetest.
Näitusel oli väljas ka häid liikuvaid objekte. Väga liigutav!
 

PÜHAPÄEV 13.03 ja ärasõit. Olupildid Moskvast

Hommikupalvus ja -pudru "Artellis". Kassisilitamine ja lähebki lahti EV saatkonna kultuuriatashee Helene Tedre juhtimisel sõit galeriisse "Garaaz"
( rahvusvaheline videokunst ) ja Kaasaegse Kunsti Keskusesse Petrovkal. ( Hoovi peal kari Tsereteli kujusid ). Peale näitusi lõunasöök nurga taga
kortsma@tarasbulba.ru Ukraina restoranis. Juba esimene suutäis jätab pipra ja teiste vürtside ülikülluse ( ja see on väga leebelt öeldud ) tõttu suu lahti.
Väga mugav toitu sisse vohmida ! Asja ei leevenda ka 2 pitsi head mädarõikaviina. Serveeritakse marineeritud küüslauku koos marineeritud heinaga,
punastest verelibledest verivorsti ja valgetest verelibledest saksa vorsti ja siis veel seda ja teist sama vinget. Toit on tõesti maitsev ja kõht ka oli tühi.
Tõeline söögiorgia ! Pipramahlas leotatud maks. Kissell vürtsidega ! Sorts sinepit peale.
Meenuma hakkab alles äsja möödunud elu ja mannavaht. Ja muidugi pressikonverentsi õhkkond, mis oli nõuka-aegset rahvaste sõprust ja mannavahtu
tungil täis. Vaatamata muutustele olime me ju olemas ja ellu jäänud. 30.aastat tagasi olime me 30 aastat nooremad ja meie tervis oli ka parem. Meile
meeldisid nooremad tüdrukud. Mäletan isegi, et ükskord sain ühelt tüdrukult matsuga põsemusi. See on siiani meele, oo jaa !
Mida ma Moskvas ei näinud ? Ei näinud hotelli vastas ööpäevaringselt lahti oleva baari interjööri, sest baar oli kinni. Vale aeg oli. Kõrvalmaja "Stakanis"
jäi ka käimata, see oli ka kinni, aga ausalt kinni. Kell polnud veel 11.00.
Tagasisõidul tabab mind keset vene avarusi äge castro-ösofigaalne kärsistus - verejooksu sündroom (!) ja juba Tallinnas ootab mind 5 tärniline
intensiivravi palat. Raviks jäävesi, tilguti ja nälg. Isegi pipraplaastrist mõtlemine keelati ära. Toibuda aitas rinnasoe kummelitee - noor sõstrasilmne
neiu jahutas minu jaoks tulist kummeliteed oma rindade vahel, kuni see haigele parajalt soe oli. Tahate sellist ravi proovida ? Selleks peate sõitma
Moskvasse, jaamast otse Tarass Bulbasse ja korraldama seal söömisorgia. Peate kohapeal lugema Tarass Bulba Newsi ja 2 pitsi mädarõika viina peale
hammustama. 5 tärniline intensiivravipalat on teile Tallinna Keskhaiglas kindlustatud ! Raviks rinnasoe kummelitee. Ei tea, kuna meie maahaiglad ravis
samale tasemele jõuavad ?

Rääkimata jääb kunstnike ja galeristide koostöövigurid, galeristide roll kohalike kunstnike kunstiturule viimisel. Galerii ei ole enam pelgalt näituseruum,
vaid omanäoline äripind, mis on kontaktide loomiseks osapoolte vahel, kunstiprojektide tutvustamiseks, nende rahastamiseks, kollektsionääride
nõustamiseks, aga aitab - äkki saate liiga targaks.
Samuti ei ütle ma midagi hotelli allkorrusel Hiina saunas hommikuni tegutsevast discost. Palju õudsem oleks 10 miljonilises linnas ööbida täielikus
vaikuses nagu hauas. Ilmselt ei saakski üldse magada !
 
 

Lemming Nagel
21.03.2011
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                    Last-Studio, 2017