Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 
 
 
 

"Audit  elust  enesest"

Olen   kogu  oma  elu  püüdnud  saada  normaalseks  inimeseks.  Teate  ju  küll -  keskmine  palk,  sujus  elamine-olemine,  näägutav
teinepool,  väikesed  krutskid, rohked  vallatused,  korstnaga  katus  pea  kohal  jms.  Selles  ürituses  ebaõnnestusin  täielikult.
Polnud  minu  rida !
Peale  keskkooli  põgenesin  ehituspataljoni  eest  TPI-sse  ehitusinseneriks  saama.  Vaatamata  suurele  konkursile  sain  kooli
sisse  kohe  ja  kergelt  välja  samuti.  Jällegi  polnud  minu  rida.  Siis  õppisin  lühemat  aega  ERKI-s  arhitektuuri,  süvenesin  Sumeri
aega,  projekteerisin  endanimelise  bussipeatuse  ja  tordikujulise  puidust  suvila.  Õppejõud  Allan  Murdmaa  vangutas  meeleheites
pead - sfäärikujulisse  tualetti  ei  mahtunud  GOST-ile  vastav  uks  ära - 7 cm  jäi  puudu,  paiguta  kuidas  tahad.  Siiski  oli  see
väikseim  mure.  Siis  jäin  sarikopsupõletikku,  kaks  esimest  olid  surmavad.  Toibudes  lõpetasin  energia  kokkuhoiu  mõttes
teesklemise - enda  eest  ei  pääse  ju  niikuinii.  Siirdusin  maalikunsti  käänulistele  radadele.  Pean  nõustuma  ühe  TPI  õppejõu
hinnanguga:  "see  poiss  teab  küll  midagi  aga  ta  ei  tea  mida  ta  teab".  Seniajani  ongi  säilinud  huvi  asjade  vastu  millest  ma
midagi  ei  tea.  Just  äsja  panin  käest  ära  artiklite  kogumiku  universumist.  Lugedes  nii  mastaapsetest  sündmustest  tunduvad
enda  olmemured  täiesti  tühised.  Lohutav  on  teada,  et  linnaliinibussis   trahvi  saada  polegi  veel  maailma  lõpp.  Tõelise  lõpu  ajal
pole  seda  bussigi  enam  olemas.  Kahjurõõm  on  ikka  väga  puhas  rõõm.

Huvitav  oli  lugeda  ja  ette  kujutada  kuidas  kaugeneb  tühjus.  Ja  kaugele  kostis  Suur  Pauk ?  Kas  kaja  ka  oli ?  Kuidas  oli  siis
üldse  lood  akustikaga ?  Kas  see  tekkis  samal  ajal  Suure  Pauguga  või  hiljem ?
Tihti  lähebki  mõte  hulkuma  aegade  algusesse,  mitte  just  universumi  esimesse  kvartalisse  vaid  esimesse  aega  kui  toimetasid
juba  koopahõimud  ja  tekkisid  inimestevahelised  suhted.  Omades  maailma  esimest  kinnisvara - koobast - läksid  hõimude  oma-
vahelised  suhted  tihti  teravaks, peeti  isegi  vallutussõdu.  Võite  tuli  tähistada - arenes  seltsielu.

Mäletan  hästi,  et  meie  koopa  suudmes  oli  alati  valve  väljas.  Kaasati  ka  naabrivalve,  arenes  luuretegevus.  Valvesse  valitud
isendid  pidid  hästi  nägema,  kuulma  ja  häälitsema,  hoiatama  ohu  eest.  See  oli  ellujäämise  küsimus.  Mõnikord  lisandusid  ka
lõhnaeksperdid.  Paljudest  neist  said  hiljem  tuntud  shoti  viski  asjatundjad,  degustaatorid.  Samuti  oskasid  nad  ka  loodust  jälgida.

Niisiis  oli  koopa  suudmes  valvel  peaaegu  kõik  meeleorganid.  Kogunenud  info  analüüsiti  koopa  tagatoas,  konverentsidel,  mõtte-
kodades.
Terava  kuulmisega  valvurite  ülesanne  oli  juba  kauget  sammudemüdinat  kuuldes  aru  saada  kas  tulija  on  saakloom ( läheb
jahiks ),  eksinud  peo-  või  koduloom,  sõber  või  vaenlane ( läheb  sõjaks ),  mees,  laps  või  langenud  naine.  Viipekeeles  andsid  nad
märguande  mööda  käsuliini  edasi  kuhu  vaja.  Otsused  tehti  tagakoopas  kuhu  viis  üks  juhe.  Otsest  sidet  tagatoa  nõukojal  välis-
ilmaga  ei  olnud.  Tuttav  lugu.  Ükskord  koopast  välja  vaadates  võisid  nad  imestada  küll - igal  pool  linnad,  pilvelõhkujad  jms.  Oo
õudust !
Absoluutse  kuulmisega  isenditest  said  edaspidi  tuntud  heliloojad.  Tihti  meeldivaid, äratundmisrõõmu  pakkuvaid  teateid  edastanud
valvuritest  said  muusikalide  autorid.  Osa  loomingust  oli  tantsumuusika,  osa  pühendatud  kodukoopakoldele.  Sellest  arenes  välja
eurovisiooni  ja  laulupidude  traditsioon.
Terava  pilguga  isenditest,  nägijatest  said  tuntud  kunstnikud.  Alguses  oli  nende  ülesanne  fikseerida  kastemärjale rohule  jäetud
tumedamaid  looklevaid  radu  ja  analüüsida  nende  tekkepõhjusi,  kas  tegemist  on  tulijate  või  minejatega  ja  miks  nad  meie  koopa
ees  rivis  looklesid.  Nähtut  võib  siiani  näha  koopamaalingutel  ja  rändrahnudele  toksituna.  Pidev  mälutreening  on  vajalik.

Häälitsejatest  said  elukotselised  poliitikud,  oraatorid - oraaklid,  gensekid,  koopa-rahvasaadikud,  etlejad,  häälutajad.  Esines  ka
ooperilauljaid,  arenes  karaoke,  arenesid  discorid.
Nii  tekkisid  kaunid  kunstid.  Loomeliidud.  Ei  saa  nõustuda  levinud  arvamusega,  et  loomeliidud  on  priimammutisööjad.  Nende
õigeaegselt  antud  häirest  sõltub  elu  või  surm.  Nad  on  eesliinil.  Nende  tegevus  hoiab  raha  kokku (!),  ka  sisevaenlast  ja  -ohte
näevad  nad  teistest  selgemini.  ( vt.  Salvador  Dali  "Kodusõja  eelaimdus"  1936 a.  maalitud  veidi  enne  kodusõda. )

Kui  häire  oli  antud  ja  hääled  kokku  loetud  astusid  lavale  heas  füüsilises  vormis  isendid - odaviskajad,  kivitõukajad,  tõkke-  ja
jälitusjooksjad.  Kui  oli  teada,  et  jaht  venib  mitmepäevaseks  panid  end  valmis  maratonimehed.  Neist  kõigist  said  tulevikus
olümpiavõitjad.  Osavad  koopasepad  meisterdasid  medaleid  rinda,  hea  kuulmisega  heliloojad  komponeerisid  igale  koopale  oma
hümni.  Esines  ka  hümni meloodiate  laenamist.  Hiljem,  peale  mammutisöömisorgiat,  tegid  teadja-mehed  kokkuvõtteid.  Ränd-
rahnudel  esitati  diagramme  ja  valemeid.  Neist  said  akadeemikud.  Ja  elu  edenes.  Siiski  esines  ka  1000  aastaseid  stagnaperioode.

Vihmasel  aastaajal  töötasid  usinasti  arhitektikalduvustega  isendid - laiendati  eluruumi,  projekteeriti  uusi  tagatubasid  ja  terveid
mikrorajoone,  liiklussõlmi,  jahiradasid,  püstitati  võidusambaid  jms.
Mõeldi  ka  neile  kes  ei  olnud  oma  kohta  koopas  veel  leidnud.  Muistsed  sisearhitektid  ehitasid  neile  jalustrabavaid  lesimiskohti,
paigutasid  lõkke  ääres  kivitoole  ümber,  kohendasid  tõrvikuid,  raiusid  uusi  aknaid  kust  avanesid  kaunid  vaated.  Need  pakkusid
lohutust.
Teisitimõtlejatele  mõeldi  välja  omaette  kambrid.  Aeg-ajalt  küsiti  neilt  midagi,  see  näitas  hoolimist,  vältis  üksindustunnet.  Kuidas
teistimõtlejatega  siis  teisiti  käituda ?  Suhelda  tuleb,  suhelda !

Tasapisi  toovadki  vabalt  hulkuvad  mõtted  meid  tänapäeva  ja  selgub,  et  polegi  midagi  uut  siin  päikese  all.  Kõik  on  juba  mingil
moel  olnud  ja  keegi   ei  arestigi  mu  hulkuvaid  mõtteid.  Ei  keelagi  neid  ära.  Ainult  ametinimetused  on  muutunud  peenemateks,
kasutatakse  ka  väljamaa  keelt  mis  on  eriti  peen  keel,  peenem  kui  viipe-  ja  kehakeel.  Kui  lisada  saavutatule  veel  ürgdemokraatia
siis  olemegi  tänases  päevas.  Ainult  mõned  töövahendid  on  õlitatud  ja  läikima  löödud,  mõnel  on  isegi  elekter  sees.  Suur  tiigrihüpe
on  sooritatud  aga  kõik  põhjamaa  tiigrid  pole  veel  maandunud.  On  näha,  et  e-riigis  mõned  ametkonnad  õpivad  veel  viipekeeles
suhtlemist  ( veelkord - suhtlema  peab ! ),  ja  vaidlevad   kiilkirja  nüansside  üle.  Ei  saa  ka  öelda,  et  kõigil  põhjamaa  tiigritel  läheb
hästi.  Miks  siis  neid  nii  vähe  on  ?  Miks  neid  kaitsma  peab  ?

Kiht-kihilt  koorubki  lahti  selgem  pilt  tänapäevast  ja  muistse  koopahõimu  elust,  ajaloost  üldse.
Ja  kui  ma  mõnda  detaili  ei  mäleta  siis  saab  puudujääva  loogiliselt  tuletada.  Ebamugav  on  küll  aga  selleks  tuleb  veidi  mõtlema
hakata,  paigutada  end  ajas  tagasi.  Hiilata  oma  empaatiavõimega.
Hiljemalt  60-selt  tuleks  hakata  tegema  oma  elust  auditit,  75-selt  saab  see  siis  Kaante  vahele.

Näiteks  mind  huvitab  väga  mis  üldse  toimus,  miks  läks  nii  nagu  läks.  Kui  palju  punaseid  vereliblesid  on  minus  looduse  poolt,
kui  palju  on  märkamatult  ja  valutult  süstinud  KGB  ideoloogiaosakond  ?  Olen  ma  ikka  elanud  ise  oma  elu  omaenese  peaga ?
Varsti,  auditi  lõpus  saan  ehk  teada.  See  võib  rängalt  mõjuda - nii  et  hoidkem  tervist !  Äkki  selgub,  et  mina  polegi  olnud  mina
sest  inimesest  räägiti  õpiaastatel  ju  ainult  tsiviilkaitse  tundides.
 

Lemming  Nagel
30.06.2011
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                    Last-Studio, 2017