Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/nagel-kui-suurmangur?id=50767254
 
 

"Eesti  Päevaleht"
15.01.1999
 

"Nagel  kui  suurmängur" ( näitus "Doomino" Kastellaanimaja galeriis )"

Ants Juske
 

Parimad näitused kipuvad Tallinna kesklinna galeriidest kaugemale

Nii palju rahvast nagu oli Kastellaanimaja galeriis ( Eduard Vilde muuseumis ) Lemming Nageli näituse avamisel, pole tükil ajal nähtud.
Nagel pani välja näituse oma kõige uuematest töödest. Tuntud viskiklubi tegelane, "väsinud humanisti" kuulsusega kunstnik hämmastab
kõiki oma jätkuva töövõimega, mis toob näituselt näitusse uusi kvaliteete.

Maalikunstnik Nagel on omasoodu teinud läbi nn maalikunsti kriisi: 1995. aastal G-galeriis väljus ta tasapinnalt ja on teinud seda mõõduka
järjepanuga edasi, kuid jätmata oma kunstiliigi spetsiifikat.

Mulle on kogu aeg tundunud, et Nagel tahaks nagu väike laps mängida asjadega, neid oma fantaasia järgi kokku ja ümber paigutada. Ja
miks pidi ta neid ainult etteantud tasapinnal üles maalima, kui mänguruum on tohutult avaram ja ruumilisem. Nageli mängud pole aga
kaugeltki infantiilsed. Tema enda sõnul proovib ta, mitu hüpet tuleb teha nn heast maitsest halba ja vastupidi. Mulle tundub, et siin ta eksib:
heast maitsest, mida ta tõelise maalikunstniku professionaalsusega vaieldamatult tajub, teeb ta hüppe sellesse samasse lapsemeelsusse
ja kes ütleks, et see on halb maitse ?

Viimase aja kunstiteaduse, et mitte öelda feministliku, üks moe-sõnu on autobiograafilisus. Nageli maalid on tiined mälestustest, need on
täis midagi väga isiklikku: "Dirham" kui mälestus paadiretkest sõpradega Eesti edela-tippu, "Minu soe kott" kui füüsiline suhe iseenesest
tobeda abivahendiga, "Punane joon alla" kui kogemus, mis saadud ühe kauge maa kunstniku teosest. Lõpuks kõik need kalandusalased
põletatud puuga objektid jms.

Pealkiri Doomino viitab samuti mängulisusele, kuigi ühtegi doomino-klotsikest me näitusel ei näe.

Hämmastab ka Nageli tööde teostuslik puhtus: mitte kuskil pole ühtegi ülejala laskmist - vastupidi, kõik on hoolikalt klanitud, materjalid,
isegi kui need on nö leitud, on eriliselt väärtustatud.

Nageli praegusele arendusele on Eesti kunstist siiski leida üks analoogia. Midagi sarnast tegi 1980. aastate lõpul viljandlane Raul Rajangu,
kellest pole pikka aega midagi kuulda. Muidugi on karta, et see, mida tegi Rajangu, tuli kuskilt mujalt kui see, mida teeb Nagel.

Lõpuks ka üks kunstipoliitiline märkus. Nagel taotles mõistagi oma näitust mõnes Kunstihoone käsutuses olevas galeriis, kuid sai eitava
vastuse. Kunstihoone kolleegiumi töö hakkab tekitama juba kahtlusi, sest üha enam näeb põnevaid näitusi kusagil mujal kui pealinna
esindusväljaku ääres.

Lemming Nageli näitus on tõepoolest hea - nii harva kui seda minu suust arvatakse kuulvat.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                      Last-Studio, 2017