Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel717_704.html
 

"Eesti Loodus",  05/2004
 

Essee

"Harrastushumanisti kirjand looduse teemal"
 

Lemming Nagel
 

Kõigepealt nägin esiplaani, siis keskplaani ja veidi silmi kissitades lõpuks ka tagaplaani ning sain aru, et olen sündinud Eestisse.
Haljas aas, lambad, järved, veski, taamal mäed - muidugi on see kodumaa, Eesti. Ilm oli ilus ja piima sai ka peaaegu kohe. Mäletan,
et väljas oli väga valge - silmad ei olnud veel harjunud nägema. Palju aastaid hiljem lugesin kusagilt, et universumis on üldse valgust
(footoneid) miljard korda rohkem kui ainet (nukleone). Kohe pärast sündi ma muidugi nii keeruliselt mõelda ei osanud.

Oma pika ja seiklusrikka elu jooksul olen tihti jalutanud mööda looduse õpperadu ja meenutanud, et umbes 11 000 aastat tagasi
lainetas siinmail Balti Paisjärv, millel ei olnud ühendust maailmamerega. Jääst sulas aga vett juurde, seda sai üleliia palju ja umbes
tuhande aasta pärast murdis jääsegune vesi praeguse Kesk-Rootsi kohal väljapääsu maailmamerre. Maapind hakkas kerkima ja teeb
seda tänapäevani ( saja aasta jooksul kahe petipaki jagu ). Tekkisid saared ja rannik. Tuul tõi kerkivale maale seemneid, nende järel
liikusid linnud ja loomad. Algas elusa looduse ajajärk. Tekkisid metsad ja seal hakkasid hulkuma jahikires inimesed. Muide - igasuguse
elutegevuse juurde kuulub ka hulkumine. See on nagu aamen kirikus. Aamen on üks lõplik sõna ja kirik on iselaadne torni ja katusega
maja, kus ei elata.

Rajati metsarajad, võeti kasutusele veeteed. Üks pikemaid oli Peipsi, Emajõe, Võrtsjärve, Tännasilma, Viljandi järve, Raudna ja Pärnu
jõe veetee. Vesi voolas Peipsi järvest Pärnu lahte. Isepäine Mulgimaa ajas end aga päris püsti üles ja seetõttu hakkas osa veest voolama
tagurpidi Peipsi järve. Ka sellega ollakse praegu juba harjutud.

Kõik see kõlab nagu Lõuna-Eesti jõulumuinasjutt, eks ju?

Peale turvaliste looduse õpperadade satub inimene ka juhuslikesse kohtadesse, mõnikord lausa võserikku. Ükskord, oodates oma
ateljees tavaliselt ühe kindla nurga tagant väljuvat inspiratsioonipuhangut ja teise nurga tagant muusa ilmumist (on ju üldteada, et
kunstnik on see hulluke-lollike-ullike-pullike-jobuke-tobuke-jotake ja ei ole iseseisvat mõistust tal), saabus hoopis sõbranna ning teatas,
et nii näost kahvatu kunstnik tuleb viia mere äärde ja kohe. Poolel teel palusin auto peatada ja hakkasin üksisilmi lepavõsa vaatama.
Oli näha, et aastaajad on vahetunud, ja seekord jälle õiges järjekorras. Oli juba suvi. Ka lepavõsa oli tolmune. Sõbranna arvas, et mul on
paha olla. Ei olnud üldse paha. Lihtsalt vaatasin huviga Euroopas ammuilma kaotatud loodusnähtust - võserikku. Selgus, et munakivi-
sillutisega Kütiorust, Munamäest ja Ontikast oleme veel väga kaugel! Pealegi on meie looduskaitsjatel ehk aju suurem ja nõtkem kui
lutsukivi. Nii et mõni risti-rästi puudega mets ja soomülgas jääbki ehk meitele. Neid on meile ikka väga vaja. Kas või mälestuseks Balti
Paisjärvest ja okupatsioonide-eelsest ajast.

Muidugi on loodus rikkalikum kui sada ja võsa. Suvevaheajal tahaks kas või fotolt näha Lääne-Khati emast ilma peata lillat konna, seda
kükitavat pahurust. Rikkalikku mõtlemisainet pakuks ka kosmose olme. Kuidas plahvatab täht? Kuidas kaugeneb tühjus? Ja mis imelisi
nimetusi on taimedele ja loomadele pandud! Milline võluv bukett saaks ogamaltsast, maasapist, suurest pärlmuttertäpikust, munajast
punnteost, kirpvähist, harilikust silinderkärslasest, küürakast harjaslabalasest, ruugest mändvetikast, tähkjast vesikuusest, nõmme-
silmikust, tähn-kidaöölasest, pisitiivast ja ädalalillest! Aga pidage meeles, et buketi nuusutamine enne kinkimist raiskab ainult buketi
lõhna. Loodus on ratsionaalne ega salli laristamist.

Vercors on öelnud, et prantslane hakkab alles siis tõsiselt järele mõtlema, kui talle midagi rääkida muigelsui.
 

Lemming Nagel (1948) on maalikunstnik ja harrastushumanist.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                    Last-Studio, 2017