Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 
 
 

"Hilinenud sünnipäevakõne"

EV 96-nda sünnipäeva aegu ( päris kobe teine veel ! ) tabas mind ootamatu tundetulv - armastus. Ja mitte tavaline, luust ja lihast
lahknemine-lõimumine vaid ehtne isamaa-armastus. Loomulikult hakkasin lootma vastuarmastuse märke aga looda sa seda. Sama
lootusrikkad on loomeliidud aga nagu oma lahkumiskõnes ütles kultuuriminister: "Kõik loomeinimesed polegi ju kogunenud loome-
liitudesse". Tema juba teab seda asja, käib teatris kolmandas reas ja elab laval toimuvale kaasa.

Vastuarmastuse asemel jagub kõrgelt mäe otsast manitsusi, et kuulge - ajad on kiired ja valitsus vahetub, tööd on palju, aega napib
ja sedagi tuleb jagada ( oleme ju kõik ainult inimesed ! ) liisingute, priisingute, prallede ja Mallede vahel. Muidugi me täname Teid selle
eest, et kunagi laulsite rahva püsti tõusma ja meid heale palgale.  Ilma selleta hulguksime tänapäevani partei- ja komsomolikomiteede
koridorides mis on praeguseks na tühjaks jäänud. Ilma Teie osaluseta oleksime tavalised vabadusvõitlejad, vaikiv eliit. Nüüd saame
olla häälekas eliit ja kui hääli napib võib neid ju osta igasse koorirühma. Laulud on Teil ju lauldud, sõnad otsas ja uusi ümisejaid pole
kuulda. Nii mõeldakse üleval mäe otsas. Mäge valvab mäe all Kapo. Karta pole kedagi.

Välk ja pauk - kas tõesti on see nii ? Ei usu ! Kohe üldse ei usu ! Ümisemist on kuulda loomeliitudes ja mujal. Elasime kõrvaletõrjutuna
selle aja ka üle, nagu elasime üle ENSV ühe kultuuriministri, kes palvele eraldada raha juba tol ajal elava klassiku Elmar Kitse personaal-
näituse paremaks läbiviimiseks ( buklett, uhkem plakat ) Tartu Kunstnike Majas, vastas ( enne sügavalt järele mõelnud ): "kitse näitust
peab toetama küll, see on vajalik asi aga miks Te pöördute kultuuriministeeriumi poole rahalise toetuse asjus. See on ju põllumajandus-
ministeeriumi rida". See oli aeg kus ministeeriumite üle ei võinud aasida, põranda all võis kunsti teha ja sellest oma sõbrale rääkida.
Praegu võib aasida kõige üle, põranda-aluseid pole ja mitte sellepärast, et põrand on nii auklik ja kõik ulatuvad välja ja lõbu on laialt.

Prooviks aasin nüüd ka valikuliselt Rahvarinde ( püha asi, eks ju ! ) Muuseumi üle. Kas poleks mõttekam sinna rajada klaaspüramiidi alla
( nagu Pariisi südalinnas ) kontsertsaal ja suurem näituseruum ? Näitused ja kontserdid vahelduksid kiiremini kui seda võimaldab uue
Rahvarinde loomine. Seegi oleks kauaoodatud vastuarmastuse märgiks.

Aga oh häda - all-linnas mõeldakse teisiti kui üleval mäe otsas. Teisitimõtlejaid luusib ringi nii seal kui siin. Loomeliitude käest ei küsi
keegi - need mingu tagasi oma liistude juurde ja ümisegu seal oma uusi laule kui neid on.

Aga mis siis kui ümisemine muutub kõminaks ?
Tundlik ala see kultuur. Mul on alati olnud kahju meie kultuuriministrist. Raskesti kasvatavat kontingenti hallata-vallata ja kunagi ei tea
ette kuna nad neid ümbritsevad liistud laiali löövad ja kõmisema hakkavad.

 
Lemming Nagel,
2.04.2014
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2017