Art - Lemming Nagel - Kunst

Tekst


 
 

http://www.err.ee/486604/lemming-nagel-lahkumisavaldus-omal-soovil
 

4.02.2009

( ilmunud algselt 26.01.2009, aadressil:  http://www.eaa.ee/7612 )
 

"LEMMING NAGEL: lahkumisavaldus omal soovil"
 

Olles terve mõistuse aga mitte hea tervise juures ( ikkagi sügav invaliidsuspuue ), teatan avalikult oma näitusetegevuse lõpetamisest.
See ei tekita kunstielus maavärinaid, sest teised tegutsevad ju edasi ja noori kasvab ka peale.

Millest selline otsus?

Kas peab ikka olema nii, et tuntud Eesti kunstnik ja õpetaja peab peale esinemist suurel biennaalil ( üle 70-ne kunstniku üle 700 tööga )
enda elushoidmiseks marju ja seeni korjama, sest poeskäigu raha üldse ei ole. Alpimajakest ka mitte. On vaid vana ja väsinud talumaja
keset soid.
Kas peab ikka olema nii, et teine kunstnik avastab kõige kibedamal tööajal, et tööde transpordiks Tartu Kunstnike Majja on raha kuni
Kose-Ristini, peale esimest laenamisringi jätkub raha Paide ristini, Kunstnike Liidu abiga jõuavad tööd Kärevere sillani ja sealt edasi
Tähtvere parki.

Aga tagasi ? Näitus ju midagi sisse ei too. Kultuurkapitalilt aasta eest saadud 5000 krooni on ka kuhugi kadunud. Ja see salapärane
kadumiskoht pole mitte must auk, vaid üsna värviline lõuend.

Kas peab ikka olema nii, et me sadu kordi oleme näinud kultuuriministrit saatesarjas "Pehmed ja karvased", aga keegi pole teda näinud
Kunstnike Liidu suurematel ülevaatenäituste avamistel. Küll olen seal näinud Soome kultuuriministrit ( tõsi küll - ühte eelmist ) elegantse
lohakusega nõjatumas aknalauale ja meie kunstnikega vestlemas.

Kui ei ole huvi, siis ei teki ka teadmisi. Ja vastupidi. Aga kui ministril teadmisi ei ole, siis pole tal huvi ega oskusi valitsuses kunstnike eest
võidelda. Pronksmedaleid nad ju ka ei saa.
See lahkumisavaldus ei ole streigikuulutus.

Eks ma töötan edasi, aga lõpptulemust saab näha vaid mu toanurgas ja kõik tehtu pärandan lastelastele. Ükskord tuleb aeg, kus me tõesti
oleme viie rikkama riigi hulgas ja meie valitsus on oma intelligentsuspuude likvideerinud.

Edaspidine töö hakkab toimuma aga minu tingimustel. Kõigepealt nõuan ma Kultuuriministeeriumilt näitustelt lahkumiskompensatsiooniks
2,5 miljonit krooni.

Olen kõrvuni tüdinenud halast, et raha ei ole. Invaliidsuspensionärina ei saa ma halajaid, ei esimest ega ka teist Eestit ( kellel keskmine
palk on olemas ) kuidagi aidata. See, et kunstnikel ja seal kõrgel mäe peal on vaesus majas ja õues on ilmselt juhuslik kokkulangemine.

Tegelikult pole peale viimast jääaega siinmail kunagi nii palju raha olnud.
Eesti riigile on meiesuguseid vaja nii surnu või elavana vaid siis, kui korraldatakse esindusnäitusi Pariisis, Berliinis ja mujal. On ju vaja
näidata, et parlamendi ja valitsuse targal juhtimisel on eestlased ammu puu otsast alla tulnud.

Tegelikult ehitatakse kunstisaalide asemel maa-aluseid garaaze (  mida arvatavalt avavad laulukoorid  ) ja sambaid, mida hiljem külastavad
vaid turistid ja tuvid.

Kuidagi väga ruttu ollakse hakatud taga ajama välist sära. Megastaare ja pompöösseid mõttetusi on varsti Põhja-Eesti rannik pungil täis.

Olgu siis pealegi nii - selle võltssära eest tulebki kõrvale astuda. Valgust tunneli lõpus ei tule - see ei kuulu pea- ega ka teiste ministrite
kompetentsi. Seda keksumängu tähtedega ei õpi ma iialgi ära. Seetõttu tulebki vabastada põrandapind ja kustutada oma vari näituste seintel.

Kolleegidele soovin jõudu, tervist ja keskmist palka.
 

Toimetaja: Lemming Nagel, kunstnik
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                     Last-Studio, 2017