Tekst


 
 
 

"Teater. Muusika. Kino"
10.2003
 

REIN RAAMATU ISETUD KUNSTIDOKUMENTAALID 2001-2003

Juta Kivimäe

/- - -/
 

"LEMMING NAGEL". Käsikiri: Ants Juske, teostus: Rein Raamat ja Helvi Raamat. Video Betacam SP, 15 min, värviline. "Raamat-Film", 2001.
 

Kunstnike Liidu tellimusel valminud kaks tavapäraselt lühiformaadilist ( viisteist min ) ja tempokat portreefilmi "Lemming Nagel" ( 2001 ) ja
"Enn Johannes" ( 2002 ) sunnivad mõlemad vaatajat omal moel kaasa elama. Mõlemas filmis on rezissöör puudutanud loovinimese eksistentsi
olulisi probleeme: seotust igapäevase argikeskkonnaga ja sõltuvust sellest keskkonnast, argise mõjust loominguvõimele, kunstniku tavalisest
suuremast inimlikust üksindusest ja võitlusest oma võimaluste eest teostada end kunstnikuna. Enn Johannese viimaste aastate elumuutuse
kirjeldus ( kunstniku sunnitud lahkumine Tallinna korterist, loobumine õppejõu tööst Kunstiakadeemias ja asumine vaid üksikute vanakestega
asustatud külla Hiiumaal ) on tembitud elurõõmsate igapäevatöö ja näitusestseenidega ning filmi üks põhiprobleeme, juba elatanud, ent loomingu-
lises kõrgvormis kunstniku sunnitud lahkumine Eesti kunstimetropolist kaob nagu elava ja dünaamilise lavastuse muude kihtide varju. Tavavaataja
ei pruugigi aru saada, miks Aimar Kristerson ütleb mõned laused Johannese Tallinna-korteris. Usun, et paljud selle filmi vaatajad ei tea, et Enn
Johannese tegus ja elurõõmus isiksus on olnud toeks ja eeskujuks paljudele Kunstiakadeemia tudengitele. Tema nüüdseks seadusjärgsele omanikule
tagasi läinud korter kesklinnas oli sõbralik koht, kus paljud tundsid end oodatud külalistena.

Tähendusrikka nimetusega näituse "Raha ja raamat" avamishetkil Rahvusraamatukogus demonstreerib kunstnik juba 1994. aastal raamatukogu
poolt omandatud "Rahapada" publikule seestpoolt. Vaimukal teosel on nimelt sisemuses puust ksülofon, mis muidu jääb raamatukogu fuajees
möödaastujale nähtamatuks. Inimene viskab "rahapaja" pilust sisse mündi ja kuuleb helinat, teadmata, kuidas seda heli tekitatakse. Aga filmi
vaatajale ei jõuagi vist päriselt teadvusse, et iga-aastased Kristjan Raua ja Konrad Mäe aastapreemiate ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate
mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes ( sünd. 1936 ) oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab.
 

- "Lemming Nagel" on film võimalusest teha head ja samal ajal paljudele arusaadavat kunsti. Algab nagu muinasjutuline joonisfilm. Kusagil
linna ääres elab kõrghoones maalija Lemming Nagel ( sünd. 1948 ), kelle aknast paistab laulva revolutsiooni ajal eestlase vaimsusele, iseolemisele
ja järelkasvule ülimalt vaenulikuks kuulutatud Lasnamäed ääristav metsik loodusmassiiv. Ja selle võseriku varjus peitub kõiksugu imelisi võimalusi
pakkuv prügi mahapaneku koht. Tarvitseb Nagelil vaid jalutada seal pisut oma lonkava koeraga ringi ja ennäe:  nagu imeväel valmivad seitsme-
kümnendate rockigeneratsiooni parimat vaimsust kandvad kolmemõõtmelised installatsioonid. Euroopa Liidu kahtlased ideed, ohtlikud allveelaevad
ja väsinud aega varjavad käokellad jõuavad Nageli Lasnamäe ateljeelaboratooriumist näitusele, et pälvida seal publiku üldrahvalikku armastust ja
kriitikute südamlikku, pisut nõutut huvi.

Nagel on peenetundelisele vaimustujale Raamatule erakordselt sümpaatne, nagu kõik tema filmides kujutatavad. Aga end kujutatuga samastades
on raske säilitada analüütilist distansi oma objektiga. Rein Raamat on enamasti sellistel puhkudel lasknud ilmuda autoriteetsel deus ex machina'l ja
nüüdki astub näitusepiltide vahelt välja Ants Juske, kes oma karuse, ent usaldusväärsel ja sümpaatsel moel määratleb mitte ainult Nageli sürrealismi
olemuse, vaid lahterdab mõne minutiga lühidalt ja asjalikult ka kogu maailma kunsti põhitõed.

Nii et - selline film peaks olema igas Eesti koolis käepärast võtta ja ka kõik ülejäänud Raamatu aastate jooksul valminud kunstidokumentaalid ehk
jäädvustused Eesti kunstnikest. Ka siis, kui olen teinud selles arvustuses mõningaid etteheiteid või olen ehk näidanud oma taipamatust filmialastes
finessides, tahaksin öelda, et kunstiteadlasena, museoloogina ja õppejõuna pean ma Rein Raamatu filme kultuurijäädvustusena oluliseks ja korva-
matuks valdkonnas, mis on olnud ja on ka ilmselt tulevikus aina alarahastatud ja ilma jäetud jagajate tähelepanust.
 
 

( http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/10/03okt_k04.htm )
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 



                                                                                                                                                                                                                                                                      Last-Studio, 2017